laupäev, 16. september 2017

Prantsuse Riviera, Nice 2016

Lõpuks ometi on see päev käes kus saan Eestist hetkeks minema sooja ja päikse kätte. Nice on minust hetkel paari tunni kaugusel, sest ootan Amsterdamis uut lendu. Yaaas, kõrvad on lukus ja nohu ka nats halb aga muidu on kõik okei.
Nii alustame siis otsast...

Idee ja reisi planeerimine

Ma polnud  varem midagi kuulnud nii kaunist kohast nagu Lōuna-Prantsusmaa. Teadsin, et seal käiakse puhkamas, aga mingeid pilte ma polnud vaadanud ja ei osanud sellest kohast midagi oodata. Ajal kui reisi otsisin, sirvisin Reisidiilide lehekülge ja jäi silma üliodav pakkumine Nicei. Mõtlesin siis, et okei tundub kena koht ja natuke soojem ka kui Eestis(~13-18 kraadi). Vaatasin neid pilte googlest ja siis mõeldud-tehtud, sinna ma lähen. Huvi pärast  uurisin kui palju läheks reis kokku kui osta mujalt eraldi lennupiletid ja hotell.  Momondost leidsin lennu 180 euroga edasi-tagasi Nicei. Läbi Tickets.com'i ostsin ära omale lennupiletid ja Hostelworldis broneerisin hosteli. Nagu ikka, mida odavam seda parem ja sellepärast valisin backpackerite hosteli kus ollakse mitmekesi toas. Mulle see sobib ja mul suht ükskõik kas jagan kellegagi tuba vōi mitte. Võtsin 7e kohalise tüdrukute toa ja maksin selle eest 75 euri 5 ööd. Hotell on veel kesklinnas ja shoppingu  tänav, vanalinn ja meri on kõik paari minuti kaugusel.
Kui hotell bronnitud ja lennupiletid ostetud, hakkasin uurima linna ja kõige muu põneva kohta mis sealt võib leida. Natuge googlet ja varsti oli mul valmis juba reisikava ja teadsin täpselt kuhu minna ja mida teha. 5 päeva tuleb ju kuidagi ära sisustada. Põnev oli vaadata neid pilte kõikide nende imelistest kohtadest ja siis tekkis veel suurem tahtmine juba minna. Päris igav oleks minna reisile nii, et sa isegi ei tea mis sind ees ootab ja mingeid plaane ei tee. Võib-olla kui ma poleks googeldanud ei saakski ma teada nendest kohtadest mis oma listi lisasin.

1. päev - lendamine, Nice 


Ärkasin kell 6.30 hommikul, täiega kahetsen, et mitte nats hiljem sest pidin lennujaamas üsna kaua passima. Läksin siis omast arust bussi ootama millega Rahumäelt Ülemiste juurde oleks saanud ja siis kui olin seal juba 20 min seisnud avastasin, et ups laupäeval liin ei teenindagi. Kutsusin omale takso mis õnneks jõudis kohale suht kiirelt ja umbes poole 8ks olin juba lennujaamas. Mõtlesin, et okei see oli aind üks apsakas ja rohkem midagi ei juhtu, aga ei muidugi, ma ju ei pakkind oma meike plastikkotti ja siis pidin minema turvavärvast välja, et neid kuradima kotte osta. Ma ei ta üldse mind peeti mingiks kriminaaliks vist, sest mu kohvrile ja kotile tegid nad kõik võimalikud proovid. Passisin seal siis ja ootasin, et saaks edasi liikuda. Endamisi mõtlesin juba, et kui nüüd midagi veel peaks juhtuma a la lennu ärajäämine või miskit siis lihtsalt pole minu päev minna reisile. Õnneks nii ei juhtunud ja sain rahulikult edasi liikuda ja oma lendu oodata. Kohvikust võtsin ühe salati ja latte ja passisin seal mingi tund aega. Lennukis jäin ma magama, õnneks, sest see sõitmine on ikka nii tüütu. Candy Crushis said elud ka otsa ja no mitte midagi polnud teha. Tõustes mul kõrvad lukku õnneks ei läinud aga maandudes oli see oiii kui valus. Ma mõtlesin reaalselt, et mu pea lõhkeb kohe. Nii teravad valud lõid kõrvadesse, pähe, kaela ja isegi sõrmeotstesse vist. Aga mida madalamale jõudsime seda kergemaks läks. Õnneks oli mul nohu, ja sain ilusti kõrvad lahti nuusata. Jõudsin siis Amsterdami Schipholi lennujaama. Uhh see on ikka tõsiselt suur lennujaam ja väravaid on seal ka nii palju. Siit lähevad lennud igale poole maailma. Lennujaam ise on nii suur, aga normaalset söögikohta ma ikka ei leidnud, enamus on mingid poed ja niisama istumiskohad. Aga oma 2 tundi lõin surnuks suitsuruumi kõrval olevas kohviputkas, mugav. Lend läks ka sealt samast ja ei pidanud kuhugi lennujaama teise otsa kõndima.

Astusin lennujaamast välja ja siis sattusin juba vaimustusse kui ilus ja soe seal on. Sõitsin bussiga linna mööda kuulsat promenaadi. Palmid, ilusad antiiksed majad, meri ja päikseloojang - lihtsalt vau.
Tulin maha hostelile kõige lähimas peatuses ja kõndisin mööda peaväljakut hostelini. Hosteli läheduses on kõik mis vaja: poodide tänav ümber nurga mis on umbes 2 km pikk ja seal leiab kõiki brände mis üldse maailmas olemas on vist, vanalinn paari minuti kaugusel, promenaad 5 minuti kaugusel ja kõiksugu söögikohad jne. Jõudsin hostelisse, maksin oma broneeringu ja panin asjad ära. Vaatasin siin nats ringi ja tormasin välja. Selleks hetkel oli juba väljas pime, kell oli mingi pool 6. Jalutasin promenaadil ja käisin tiiru vanalinnas. Ōhtul on vanalinn nagu surnud paik, kõik pannakse kell 6 kinni ja inimesi ei liigu. Kahtlesin sügavalt  kas üldse olen õiges kohas. Päris õudne oli seal nii tühjadel ja üksi tänaval liikuda. Mida lähemale ma peaväljakule jõudsin seda rohkem inimesi tekkis. Kõndisin siis veidike Massina tänaval kus on kõik need poed. Erilist vaimustust shoppata polnud,  aga jaa valik on meeletu ja nii mõneski kohas olid suured allahindlused. Huvitav oli ka vaadata, et tänavatel liikusid massirahutuste tõttu relvaga mundris mehed, vähemalt on mul kindlus, et silma hoitakse peal. Enamus poode pannakse ka kell 8 kinni, ehk siis elu linnas kaob kodudesse. Nii läksin ka mina hostelisse ära. Ütleme nii, et esimese päeva kohta on üksinda reisida ikka natukene igav. Pole kellegagi rääkida ja emotsiooni jagada, aga see oli alles esimene päev. Pärast istusin hosteli fojees ja mõtlesin, kas minna vōi mitte Bar Crawliga peole. Lõpuks ikkagi läksin, kuigi olin mega väsinud. Bar Crawl Niceis on seltskond kus võõrad inimesed kogunevad kokku ja käivad koos peol. Koguneti minu hostelis ja siin tehti ühine esimene mäng. Meid jagati võistkonda ja siis mõlemalt poolt alustati õlle joomist, kulistasid õlle alla ja siis pidid saama tühja topsi ava pahupidi ühe sõrmega lükates. Kui said selle õigesti võis järgmine jooma hakkata ja nii kuni viimaseni, see võistkond kes esimesena lõpetas oli võitja. Meie meeskond võitis jee. Bar Crawlis osalemine maksab 15 euri ja siis saad 4a pubisse tasuta sisse ja igast kohast hinnaalandust ja tasuta shotte. Kui inimestega oli tutvust tehtud liikusime esimesse baari milleks oli Latino baar. Koht oli rahvast täis ja inimesed tantsisid salsat. Meil oli seltskonnas paarike Lōuna-Ameerikast ja siis nad õpetasid mulle ja ühele briti kutile kuidas salsat tantsida. Vauu vot see oli kogemus. Ma polnud kunagi varem seda nii tantsinud ja pean ütlema, et see on kuradima keeruline. Kogu aeg pead astuma keskele ja siis igale poole mujale ja jälle keskele. Lisaks on ka puusaliigitused tähtsad. Salsat peab tunnetama, seda ei saa lihtsalt pähe õppida. Selgeks ma seda ilmselgelt ei saanud aga põhi sammud jäid meelde. Seal tegin paar jooki ja ühe shoti ja liikusime edasi Iiri pubisse. Kohapeal mängis bänd ja rahvast oli meeletult. Meie siis britiga, ameeriklasega, austraalasega ja iiri kutiga möllasime ja laulsime kaasa seal lava ees. Tohutult kirju ja tore seltskond oli kokku tulnud. Inimesi oli igalt poolt maailmast ja põnev oli kuulata nende lugusid. Oehh ja nende perfektne inglise keel, nii hea on seda kuulata. Kusjuures britil, iiril, ameerikal ja austraalial on ikka täiega keelte erinevust näha. Kõikidel teistel on aksendid peale ameerika. Ameerika tundub siuke tavaline, sest seda kuuleb igal pool. Kõige lahedam on siiski briti aksent.
Edasi liikusime klubi taolisse asja ja sealt edasi lähevad pildid juba natuke häguseks. Pärast läksime me veel ühte klubisse ja siis mingisse pubisse mis oli nii inimesi täis kui ikka andis olla. Seal oli mingi esineja ja no reaalselt seal ei saandki astuda. Lihtsalt seisin rahvamassi keskel ja tammusin koha peal. Nii täis kohta ma pole veel näinud. Koju ma sain kell 5, nii et ma isegi ei teadnud kus ma olen aga kuidagi orienteerusin ära. Õhtu oli väga tore ja mul on hea meel, et ma nendega kaasa läksin. Sain nii paljude toredate inimestega tuttavaks tervest maailmast kes mind meeleldi külla ootavad ja oma linna näitavad.
Ajaa muideks, Prantsusmaal oleks hea varuda sularaha, sest siin alla 15 euro kaardiga maksta ei saa. Mina pidin eile pangaautomaati jooksma peolt sellepärast.








2.päev - Nice


Äratuse panin 9ks aga ikka sain üles alles kell 10. Käisin pesus ja siis läksin juba linna peale. Nii õudne oli ärgata, sest enesetunne just kõige parem polnud. Õnneks  subway sai ja kohv parandasid seda. Jalutasin promenaadil ja liikusin Colline du Chateau poole. Seal nägin aga ühte Marokko tüüpi kellega eile peol olin. Liikusime siis koos mäest üles. Vaade mis sealt ülevalt avanes oli hingemattev. Meri, linn, alpid ja loodus seal on meeletult ilus. Jalutasime seal ringi ja siis liikusime mööda treppe alla vanalinna. Vanalinnas külastasime lilleturgu kust ostsin meeletult head mandariinid ja viinamarjad. Hiljem istusime ühes tänava kohvikus ja rääkisime juttu. Tore oli leida endale teekonna kaaslane, üksi tegelt pn ikka natuke igav. Üritasin ka ratast rentida aga ma ei saanud sellega hakkama. Seal oli mingi keeruline süsteem ja ma ei saand mitte midagi aru. Lõpuks loobusin ja läksin hetkeks hostelisse puhkama. Käisin linnas söömas ja jalutasin jälle promenaadil. Seal oli üks park ja pargis oli mälestuskoht Nicei terrorirûnnakus hukkunute auks. Seal oli meeletult palju lilli, küünlaid ja mänguasju. Igaüks sai sinna midagi jätta ja siis end raamatusse kirja panna. Kurb oli seal olla ja tundsin nii kaasa nende kõikide hukkunute peredele.
Istusin promenaadil ja vaatasin päikeseloojangut. Eemal mängisid muusikud ja tundsin ennast seal nii hästi. Kodus olles pead ikka midagi tegema ja mõtlema oma asjade peale aga siin olin kuidagi täiesti vaba. Nii hea.
Tulin tagasi hostelisse kus tegin kerge uinaku ja läksin siis jälle linna sööma. Kuna nagu ikka, kõik kohad pannakse nii vara kinni siis tuli leppida Maciga. Vastik on üksi õhtuti kõndida kui pea iga mees vaatab sind kui ihaldusobjekti. Reaalselt mehed on siin nii julged ja teevadki tänaval komplimente või lihtsalt silma. See on isegi natuke hirmutav. Üldiselt ma ei vaata neile isegi otsa ja kõnnin rahulikult edasi. Ega ma päris täpselt polegi aru saand milline see tõeline prantsuse mees on, sest enamus siin on sisserânnanud või turistid. Moslemid, türgi välimusega mehed, asiaadid, mustad ja veel igasuguseid.
Hiljem istusin Blaireiga USAst hosteli baaris. Jõime veini ja rääkisime juttu. Ta ikka tohutult inspireeris mind peale kooli see reisimine ette võtta. Tema lihtsalt ostiski ühe otsa pileti kuhugi ja siis sealt vaatab edasi kuhu lâheb ja nii terve aasta jooksul. Euroopas reisides võib väga odavalt hakkama saada. Ntks siit Barcelonasse on rongiga 9 tundi sõita ja maksad selle eest umbes 30 eurot. Lennukiga minnes saad kiiremini kohale ja maksad 60 eurot. Kui veel ööbida backpacerite hostelis mis maksavad 10-20 eurot öö siis saadki üsna odavalt kogu euroopa läbi reisida. Eriti kui sul on europass ringi sõitmiseks siis saad praktiliselt tasuta sõita. Maksad enne lihtsalt suurema summa ja pärast ei pea selle pärast enam muretsema. Tahan ja plaaningi selle kindlasti ette võtta. Esialgu ainult euroopa aga miks mitte ka minna kaugemale kui võimalus on. Kui veel teha mõnes kohas ka lühiotsalisi töid siis saab selle poole aastaga väga ilusti hakkama. Lisaks pole euroopast probleem tagasi eestisse minna sest vahemaad on nii väikesed.

Colline du Chateau




Terrorirünnaku ohvrite mälestuspaik




3. päev - St Jean Cap Ferrat, Monaco, Monte Carlo, Villefranche



Ärkasin varakult ja sõitsin nr 81 bussiga St Jean Cap Ferrati poole. Bussipileti hind pea igasse linna maksab vaid 1.5 eurot, mis on üliodav.  Buss sõitis mööda rannikuäärt ja sealt avanesid imeilusad vaated alpidele, merele ja linnadele seal ümbruses. Väljas oli umbes 20 kraadi ja päike kiirgas taevas. Jõudsin St Jean Cap Ferratisse sadama juurde. Linn oli üsna inimtühi. Poed olid kõik kinni ja liikumas nägin väga väheseid inimesi, enamasti olid need turistid. Ilmselt on seal linnas enamus rikaste perede suvekodud ja talveks on nad läinud oma päris koju. Jalutasin mööda kitsaid tänavaid ranna poole. Nimelt on seal poolsaarel kõige ilusamad rannad, need on sellised eksootilised ja ometigi on need Euroopas mitte Bali saartel. Paloma Beachi rand oli tõesti märkimisväärselt kaunis rand. Helesinine vesi, üleval kõrgustes uhked villad ja eemal mäed. Isegi vesi oli nii soe, et oleks kannatanud ujuda küll. Küll ta ei olnud nii soe kui kindlasti suvel aga korraks karastada ennast oleks isegi saanud. Ümber poolsaare mereäärest sai teha tiiru peale mööda kiviteed tervele saarele. Jalutasin sellest vaid pool, sest esiteks oli meeletult palav ja lõpuks tüütas lihtsalt ära see kõndimine, sest lõppu ei paistnud tulevat. Ei aga tõesti, see on üks ilusamaid linnu kus olen käinud. Kujutan ette, et suvel on seal kindalasti toredam ja mõnusam.

Jalutasin mööda linna tagasi bussijaama ja siis sealt rongijaama. Rong viis mu kõigest 10ne minutiga Monacosse. Haha, tegelikult kui aus olla, siis sõitsin ma pidevalt rongidega jänest. Esimest korda ma arvasin, et siin saab ka rongist piletit osta nagu enamus kohtades, et mingi tädike liigub ringi kes pileteid kontrollib, aga ei, seal pidi pileti juba rongijaamas ostma mingist aparaadist. Ma üritasin teine kord seda aparaati kasutada aga ma ei saand sellega hakkama. Esiteks ma ei osanud prantuskeelt vahetada inglise keeleks ja seal oli aind 2 nuppu mida sai vajutada ja kui ma neid vajutasin siis ei juhtunud midagi ja piletit ma ei saanud. Seega loobusin sellest ja lootsin, et kontroll ei tule rongi.
Monaco - Monte Carlo on teadagi üks fancy rikaste linn. Jep sport autodest mis tänavatel liikusid ja kallid brändid nagu Prada ja muud sarnased tänavatel andsid sellest tunda. Linn oli iseenesest väga kena, kenad pargid ja ilusad uued korda tehtud majad. Arhitektuur nägi välja vana, aga samas oli kõik korda tehtud ja nägi välja uus. Iga poe ees seisid mundrites turvamehed kes enne su kotti vaatasid kui kuhugi sisse sai astuda. Kuulus koht muidugi on Monte Carlo Casino kuhu ma sisse ei julgenud minna, kuna nägin suht malts välja ja äkki nad polekski mind sinna lasknud. Naljakas, et külastasin ühe riigi asemel veel ühte riiki, sest Monaco on üks kõige väiksemaid linnriike. Monacos oli alustatud ka juba jõuludega. Igal pool olid ehitud valged kuusepuud ja jõuluehted. Ütlen ausalt, minus see mingit jõulutunnet ei tekitanud, sest nagu päriselt, palm ja kuusepuu ei sobi omavahel kokku. Nagu, jõulud peavad olema ikka lumega, aga siin lõõmas päike ja kõik on veel nii roheline ja jõulud ei sobi sinna kohe üldse. Natuke ongi imelik mõelda, et kuidas need lõunamaa inimesed niiviisi jõule üldse tähistada saavad. Mina näiteks ei kujuta sellist asja endale ette. Mul peab olema lumi, kuusk, villased sokid ja jõuluvana. Punkt.
Kuna polnud ka midagi söönud, siis istusin tänavakohvikusse maha ja sõin itaalia pärast pastat, mm vot see oli hea. Kell oli ka saamas juba 4 seega liikusin tagasi Nicei poole.
Teepeale jäi veel üks linn- Villefranche kus ma maha hüppasin ja jalutasin ka sealt läbi. Samamoodi nagu St Jean Cap Ferrat, oli see ka suht inimtühi. Linn muidu ise väga armas ja kena aga jaa, suvehooaeg on läbi ja ega seal erilist peale maastiku ja majade midagi vaadata polnud. Jõudsin tagasi hostellisse, puhkasin ja siis otsustasin toidupoodi minna. Eks koju oli vaja osta ka nänni ja lisaks oli mul kopp ees tänavatoidust ja tahtsin midagi muud. Poodides on üsna sarnased asjad mis meilgi, küll aga firmad ja pakendid on teised. Üsna palju oli tooteid mida müüakse meilgi, aga eks see on igalpool suhteliselt nii. Ostsin endale puuvilju ja pasta materjali ning tegin endale hosteli köögis pastat. Kasutasin selliseid tooteid ja makarone mida eestis pole ja pasta tuli tõesti hea. Parim vist mis olen teinud.
St Jean Cap Ferrati sadam


Paloma Beach

Paradiis

Jõulud Monacos

Monte Carlo




Villefranche


4. päev 


Kuna mul erilisi plaane polnud siis sain alles kell 12 hostelist välja. Võtsin ühes kohvikus kana baguetti ja jõin kohvi. Prantsusmaa saiad ja küpsetised on tõesti imemaitsvad. Nad kohe oskavad neid teha. Kõndisin rongijaama ja sealt umbes 20 minutit sõitu Gagnes sur Mer'i. Olin otsinud endale ostukeskuse kus on Primark, mu armastus. Ostukeskus oli üsna uus ja alles ehitatud. Seal olid kõik kõige paremad poed kaasaarvatud ka Forever 21. Mul läks Primarkis umbes 130 eurot ja asju sain selle raha eest 2 kotitäit. Seal on ikka kõik niii odav ja siis ostadki endale asju kokku lihtsalt sellepärast, et need nii odavad on. Ma sain pükse 7 euro eest, pluuse ja igast muid vidinaid mida vaja ja maksin nende eest naeruväärselt odavaid summasid. Ma küll käisin Niceis ka poodides aga seal ei hakkand mitte miskit silma ja lisaks maksavad jube palju. Suht samad hinnad mis Eestis. Oeh mu lemmik pood Forever 21 oli ka seal, nii palju ilusaid asju ja polnud just eriti kallid ka, aga ikka ma ei leidnud sealt endale midagi. Kurb. Shoppasin seal kokku umbes 4 tundi. Mõtlesin küll, et lähen siis sõidan juba  Cannesesse ka, aga aeg oli nii kiiresti läinud ja üsna varsti läks pimedaks, seega jätsin selle homse peale. Jõudsin tagasi Nicei, käisin toidupoes, et veel viimased maiustused koju osta ja siis, keset tänavat andsid mu Primargi paberist kotid lihtsalt otsad. Reaalselt kogu mu kola vedeles keset tänavat ja inimesed aitasid mul neid korjata. Mul polnud ka mingit teist kotti, seega pakkisin kõik lihtsalt kuidagi sinna paberihunnikusse ja käekotti. Õnneks hostelini polnud palju maad ja sain nagu kaamel need asjad sinna veetud. Tegin endale hostelis õhtusöögi ja siis noh, vaatasin padjaklubi ja kättemaksukontorit, sest mitte midagi polnud teha. Ma ei viitsind enam väga õhtuti linna peal ka käia, sest esiteks on see inimtühi ja kõik kohad suletud. Nice oli mul juba suht läbi ka käidud ja siis ei oskandki seal enam midagi teha.


5. päev - Cannes 


Sõitsin rongiga(jänest) Cannesesse. See on ka üsna suur linn umbes 25 km kaugusel Niceist. Rongiga sain sinna üsna kiiresti. Arhitektuurilt oli linn suhteliselt sama mis Nice ja muud linnad siin ümbruses, seega majades midagi huvitavat enam polnud. Küll aga mulle meeldis rand, kus oli lõpuks ometi reaalne mõnus rannaliiv. Ülejäänd rannad kus olin käinud olid kivised ja no seal ennast pikali visata oleks suht valus olnud. Seal oli samuti promenaad nagu Niceis ja üldse see linn meenutas natuke Nicei, midagi üllatavat seal väga ei olnud. Käisin taas nats poodides ja nagu ikka, ma ei leidnud mitte midagi. Kõndisin rongijaama tagasi kust läks buss Nicei. Maksis see nagu ikka 1,5 euri aga sõitis ta sinna jube kaua. Ma magasin vist enamus teed. Buss käis läbi vist kõik võimalikud peatused mis teepeale jäi ja lõpuks see muutus juba tüütuks. Jõudsin tagasi Nicei ja viisin oma telefoni hostelisse laadima. Viimane päes Niceis, seega ei tahtnud enam hostelis ka niisama passida. Käisin söömas, jalutasin promenaadil ja nautisin viimaseid hetki siin imelises linnas. Üritasin suht varakult magama minna, aga nagu ikka, siis kui vaja ei tule und. Äratus oli kell 4 juba ja siis sõitsin taksoga lennujaama. Takso eest maksin 16 eurot. Nagu, miks mõnes kohas takso nii kallis on? Reaalselt kui ma oleks võtnud mingi muu takso oleks alustus juba 35 eurot läinud, aga ma sõitsin Uberiga ja see on natuke odavam. Lennukis magasin terve tee ja kui Amsterdami jõudsin oli mul järgmise lennuni vaid 40 minutit seega sain kohe järgmisele lennule minna. Õnneks mul vedas, kõrvad lukku seekord ei läinud ja sain Maxima Eesti tervisepäevale minna ilma, et ma poleks midagi kuulnud. Reaalselt koju jõudsin ma alles umbes seitsmest õhtul. Seal tervisepäeval olin umbes neljani ja siis läksin Keiti juurde Revalisse sööma.





Oeh, meeletult tore reis oli siiski. Koht ise on juba nii ilus aga ja, natuke igav siiski üksi oli. No aga mis ma ikka teen, kui keegi ei viitsind kaasa tulla. Reisi ma vajasin ja sain natuke oma töö stressist ka lahti ja naudin puhkust täiel rinnal. Kool on ka nüüd viimast nädalat ja siis juba hakkab praktika

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Eduardo VII park ja Cristo Rei

Täna käisime üle pika aja jälle Lissaboni avastamas. Kõigepealt läksime Eduardo VII parki, kõik olid seal enne pilte teinud ja siis tahtsime...