pühapäev, 17. september 2017

Erasmusega Lissaboni Praktikale!

Hola!

See olen mina, Astrid, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli teise kursuse õde kes suundub kohe Portugali, Lissaboni kliinilise õenduse praktikale, ilma keeleoskuseta ja ilma reaalse inimese praktikata.

Samal ajal kui teised olid juba eestis kuu aega praktikal käinud, siis mina otsustasin seda alles detsembris teha, seega alustan ma nullist, võõras keeles, võõras keskkonnas ja võõraste inimestega. Mul tekkis soov välismaale praktikale minna juba siis, kui meile seminari tulid oma kogemusest rääkima tudengid, kes olid juba Erasmusega välismaal praktikal käinud. Algul küll mõtlesin, et oeh ei tea kas saan piisavalt praktikat ja raudselt ükski patsient ei saa inglise keelest aru ja üldse jube keeruline, aga kui Eve Epner, meie kooli väliskordinaator tuli rääkima, kui palju raha neil üle on ja keegi seda ei kasuta, siis mis seal ikka, riigile ma seda raha ka ei jäta. Seega oli otsustatud: mina lähen välismaale praktikale. Küsisin mitmetelt kursakatelt, kas keegi tahab ka tulla aga enamus olid algul ikka, et ei julge ja, et korteriüüri on vaja maksta ja sada häda veel. Lõpuks siis, mõned nädalad hiljem olime me avaldusi juba kirjutamas neljakesi! Eks nagu ikka, koolis kujunevad nö oma pundid ja sõbrannad, nii siis ka meil on oma ja see on nii tore, et ma saan minna praktikale oma heade sõbrannade ja kursakaaslastega.
Portugali valisime sellepärast, et see tundus soojadest maadest euroopas kõige rohkem selline riik, kus inimesed räägivad inglise keelt. Eks saame näha siis, kas see ka tegelikult vastab arvatule. Valikus oli ka Hispaania ja Kreeka, aga esimene soov oli siiski Portugal.
Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis avaldused tegime ära aprillis, inglise keeles. Tegime seda kõik koos, neli pead on ikka parem kui üks pea.  Koos on ikka lihtsam kui üksi jändamine. Tuli täita nii palju dokumente ja algul ei saanud mitte midagi aru mis kuhu tuleb saata ja mida tegema peab, aga Eve aitas ja juhendas meid ja saime sellega hakkama. Siis me ootasime. No ikka ootasime. Vist kuskil juunis tuli vastus, et jah, ootame teid Lissabonis. Siis tuli hakkata täitma uusi pabereid: ühikale dokumentide saatmine, allkirjastamised, rahastamised ja kõik see.
Okei nüüd läheb põnevaks, nimelt mina siis, Astrid eksole, tegin suure hooga tööle lahkumisavalduse augusti lõpuks ja olin mõtetes juba Lissabonis, aga siis, ups kukkusin Farmakoloogia eksamist läbi ja pidin augustis järeleksamile minema ja see jäi veel kuhugi kuu lõppu ka. Õppisin ja valmistusin siis, aga kukkusin jälle läbi.. Ühe punktiga!!!! Saate aru?!?! Mingi nõme 1 punkt lihtsalt. Oeh see ajas mind vihale ja ma juba hakkasin mõtlema oma elu ümberkorraldamise peale. Hakkasin isegi tööpakkumisi vaatama, sest korteri laen on ju vaja maksta ja elada ka. Praktiliselt olin ma juba loobunud Lissabonist. Olen alati olnud mõtlemisega, et kõik on millegi jaoks ja miski pole juhuslik, ju siis ei olnud see läbikukkumine ka, see pidi midagi mulle õpetama, ja õpetas ka! Tuleb õppida kohe ja esimese korraga kõik ära! Olen ka alati meelestatud, et kõik läheb lõpuks nii nagu minema peab ja lõppkokkuvõttes on see alati hea.
Siis ma ei tea kas see oli jumal või minu pöördumine õppeosakonna poole aga ma sain võimaluse veel üks kord eksamit sooritada. Tehtud! Nädal aega enne lendu sain siis teada, et ma ikkagi saan Lissaboni. Korterisse panin üürilise, pakkisin asjad ja minek!
Aga kuhu ma lähen kui mingit informatsiooni ei ole Lissabonist tulnud? Me eeldasime, et info selle kohta kuhu ja kuna me minema üldse peame tuleb umbes nädal aega enne, aga ei, nemad otsustasid selle alles reedel saata, päev enne lendu. Lisaks saime alles siis teada, et esimene kohtumine toimub 21. septembril, mitte 18'ndal nagu olime arvestanud. Seega peame 4 päeva niisama veetma. Loodame siiski, et me vähemalt saame varem ühikasse ära kolida, sest hosteli eest maksta oleks päris kulukas. Ühe öö oleme me niikuinii hostelis.
Rahandusministeeriumilt ega kooli poolt pole veel stipendumi rahasid ka tulnud seega nii kaua tuleb hakkama saada ja suuri kulutusi teha ei saa.
Olin viimane päev kodus terve päev tööl ja seega ma pidin kõike asju tegema öösel, peale tööd. Ega ma siis ei kavatsenduki magama minna, sest lend läks nii vara, 6.15 ja kui ma oleks magama läinud, siis ma oleks ilmselt sisse maganud. Ma olen Astrid, seega ma viimasel hetkel pidin ikka jooksma, sest ma vaatasin umbes kella poole neljani rahulikult Vallalist Kaunitari ja mõtlesin, et aega on. Nii palju oli teha: viimased asjad kokku pakkida, nõud pesta, ennast pesta ja mul oli aega selleks umbes pool tundi. Lennujaama jõudsin ikkagi poole viieks ja siis ma nägin neid järjekordi mis check-ini ees ootasid, oeh ma kirusin ennast. Kartsin, et jään lennule hiljaks. Lisaks ma põdesin hullult, et mu kohver kaalub rohkem kui tohiks. Kaalusin seda seal lindil ja 2 kg jäi ülegi. See tähendab seda, et ma pean enamus vanu asju Portugali jätma kui tahan uusi osta.
Tegelikult läks check-ini ja turvakontrolliga üsna kiiresti ja mul jäi veel 45 minutit aega oodata. Lisaks pardale laskmine hilines ja siis ma passisingi seal. Tundus veits kahtlane, kui nägin ühte tüüpi taskulambiga lennukikere kontrollimas, lisaks käisid seal mitmed erinevad autod kes toimetasid igasuguste asjadega. Natuke kartsin, et raudselt on lennukil midagi viga ja suren teel Stockholmi. Oleks siis juba Lissabon, aga ei ma suren Stockholmi lennukil. Päris masendav on passida just Stockholmi lennujaamas 12 tundi, sest Rootsit ma külastasin tööl nädala jooksul 3 korda.
Jõudes siis lõupuks Rootsi, otsisin ma lennujaamas  mingi tund aega kohta kus magada. Lugesin igast plaanide pealt, et kuskil on mingi avalik Lounge, mitte businessklassi oma, aga ega ma lõpuks ei leidnudki seda üles ja magasin lennujaama teises otsas toolide peal kus oli suht haudvaikus. Naljakas, ühelpool lennujaama oli rängalt rahvast ja siis teine pool lennujaama on täiesti tühi. Mõni üksik kohvik oli ja ka nemad nokkisid nina ja tegid aega parajaks. Veetsin oma kogu aja seal kursakaid oodates. Magada ka väga ei saanud, nii külm oli ja iga mingi 10ne minuti tagant tuli kõlartitest jälle mingi teadanne, kõrvaklapid ka ei aidanud selle puhul.
Lissaboni lend väljus alles õhtul kuue aeg ja sinna me jõuame alles kell 22 ja siis peame hostelisse kiirustama. Saime suht odavalt neljase toa. Asub täpselt vanalinnas mere ääres peo tänava alguses ja buss lennujaamast sõidab ka otse sinna.

Järgmise postitusega olen juba jõudnud Lissaboni ja seiklus võib alata!  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Eduardo VII park ja Cristo Rei

Täna käisime üle pika aja jälle Lissaboni avastamas. Kõigepealt läksime Eduardo VII parki, kõik olid seal enne pilte teinud ja siis tahtsime...