teisipäev, 14. november 2017

Eduardo VII park ja Cristo Rei

Täna käisime üle pika aja jälle Lissaboni avastamas. Kõigepealt läksime Eduardo VII parki, kõik olid seal enne pilte teinud ja siis tahtsime ka ära käia ja näha. Seal ümbruses oli veel lahedaid hooneid, lisaks ka botaanikaaed ja kena park tiigiga kus ujusid linnud. Hiljem sõitsime bussiga Obrigado kuju juurde, nagu me seda nimetasime. Tegelikult oli selle nimi Cristo Rei. Asus see üle silla Almada linnas. Sealt avanes imeilus vaade tervele linnale ja Ponte 25 de Abril sillale mis meenutab tegelikult natuke San Francisco silda ja need kollased trammid on ka San Franciscos olemas seega ei tea kes nüüd kellelt selle varastas? Marie ja Diana käisid seal Obrigado kuju tipus ka, aga mina lihtsalt ei raatsinud seda raha maksta, sealt kuju alt oli ka üsna kena vaade. Väike pildikoguke ka on allpool. 


Almada oli nii armas väike linn armsate majadega
Kuulus Pastel de Nata mida peab kindlasti proovima 
Me nimetasime seda kuju Obrigado kujuks
Eduardo VII park 
Ilus vaade aga tegelikult  tundus see jube püha paik sest seal olid igal pool ristid,jumalad ja nunnad

esmaspäev, 13. november 2017

Kohe kohe kojuu

Enne kui ma Lissaboni tulin, olin nii tuhinat täis, et jaa omg hakkan täiega blogi kirjutama, et kõik ikka meeles oleks jnejne. Nüüd kui oma blogi vaatasin, siis üsna vähe postitusi on selle kahe kuu kohta tulnud. Ma isegi vist oleks kirjutanud, aga  60% ajast ma passisin lihtsalt oma ühika voodis ja vaatasin sarju, seega ei teinud mitte midagi. Mis ma ikka kirjutan, kui mitu osa ma täna Game of thronesist vaatasin või kui lahe osa oli Eesti selgeltnägijatel. Ühesõnaga jah, 5 päeva veel ja siis juba koju. Mul on tõesti ikka veel mega koduigatsus ja mul nii kopp ees lihtsalt siin passimisest. Raha on ka otsas, seega ei saa midagi väga teha ka, et seda olemist siin paremaks muuta. 
Invalidos do comercios sai praktika läbi reedel ja nüüd nädal aega me teeme aega lihtsalt parajaks. Seal oli praktika omaette kogemus, sai teha praktiliselt asju, mida väga suurhaiglates harjutada ei saa, a la haavade sidumised, veresuhkru ja vererõhu mõõtmised jne, ühesõnaga siuke basic stuff. Natuke tekitas pettumust, ses suhtes, et eestis oleks kindalasti parema praktika selle asemel saanud, aga ma ei kahetse, et siia tulin, sest no kogemus on siiski mega. Sain tunda tunnet, kui elada kuskil teises riigis, sain õppida keelt ja harjutada kõvasti inglise keelt, sain nii palju uusi tutvusi ja sõpru, nägin ära meeletu ööelu mida ma kuskil mujal näinud, õppisin tundma Portugallasi ja see väide, et mida lõuna poole seda sõbralikumad inimesed on siin paika ei pea, oma kogemuste põhjal. Nad karjuvad, meeletult. Nende arust on see võib olla normaalne rääkimine, aga minu kõrvadele on see kui meeletu karjumine keeles millest ma aru ei saa. Juhendajad, õed jne on väga halvasti öelnud, nad ei lase väga harjutada, nad ei usalda meid patsientide ligi ja ei ole ka ise just väga rõõmsad, et meid õpetama peavad, sest nad ei oska keelt ja siis tihtipeale oli olukordi kus ma ei saanudki midagi teha ja õega passisin vaikuses, sest ta ei osanud keelt. Esimese haigla juhendaja pani mind peaaaegu, et nutma, viimases haiglas öeldi Dianale, mitte mulle otse näkku, et nad ei näe minus õde kuna ma olen arg. Jah, ma ei küsinud palju, ma ei rääkinud nendega palju, sest kui ma midagi küsisin, siis nad kas ei leidnud õigeid sõnu vastamiseks või nad lihtsalt ei osanud rääkida. Seega ei näinud ma pointi nendega rääkida. Kas see kuidas ma suhtlen õega tähendab sama kuidas ma suhtlen patsiendiga?? Oma tulevases töös on oluline patsiendisuhtlus, mitte see kuidas ma suhtlen õega. Ma olen võõras riigis, kus räägitakse teist keelt mida mina ei oska seega see peaks olema arusaadav, et ma ei suhtlegi nii palju. Ühesõnaga sellele kõigele toredale kaasnes ka palju jama ja ma isiklikult arvan, et see jääb mu viimaseks Erasmuseks. Kui ma lähen, siis kuhugi sellisesse riiki mis sarnaneb natukenegi eestis tehtava töö ja praktikaga. Siin on koolis ja praktikal kõik nii teistmoodi, et on raske kohaneda sellega ja ei saanud võibolla selllist praktika kogemust mida oleks soovinud. Samas aga, ma nägin tohutult palju ja sain väga palju kogemusi, ning olen sellele väga tänulik. Erasmuse kogemus õpetas väga palju. Näiteks minust võib vahel jääda mulje, et kui ma ei räägi või ei küsi väga palju, et see siis ei huvita mind. Tegelikult huvitav see mind väga, lihtsalt ma ei oska seda kuidagi välja näidata. Seega õppisin ma siit, et kui ma tahan praktikajuhendajatele head muljet jätta, siis tuleb räigelt palju küsida ja rääkida, isegi kui võib olla juba tead selle kohta, aga lihtsalt lasta juhendajal see kõik uuesti üle rääkida, et ta ta saaks ka mingi õpetamiskogemuse või ma ei tea mida nad tahavad. Ma olen tavaliliselt a la googeldanud vms kui ma tahan mingist asjast rohkem teada, selle asemel et seda seal samal õelt küsida. Mu sõbrannad imestavad alati kui ütlen neile, et olen arg. See on tõsi, ma olen võõraste inimestega väga arg ja enda nö vabaks laskmine võtab aega, väga harva on juhtunud seda, kui ma tõesti näen ja tunnen, et klapin inimesega esimesest korrast ja saan kohe olla mina ise. See on üks asi mida ma pean veel harjutama ja õppima ja siit sain ma päris korraliku õppetunni. 
No nii palju kui me teinud oleme, siis me pidutsesime :D Käisime halloweeni tähistamas ja ühel õhtul niisama viimasel Lissaboni peol. Halloweeni meigid tegin kõigile mina ja ma ausalt poleks uskunud, et nii hästi hakkama saan. Ma käisin küll kunagi grimmeerimise kursustel põhikooli ajal, aga no sellest mul pole midagi meeles. Eks mul kunst on alati siuke pisike oskus olnud mida on vähe harjutatud, aga seekord üllatasin iseennastki. 





teisipäev, 31. oktoober 2017

Oktoober


Kuu on nii kiiresti möödunud, et see on uskumatu! Ainult 18 päeva veel ja juba ma olen oma armsas voodis, oma armsas korteris ja üksi. Tunnen puudust Eestist, aga õnneks pole kaua jäänud. Muidugi ei saa öelda, et siin ei ole tore olnud, väga meeldib siin, aga väike koduigatsus on ikka, patrioot nagu ma olen. 
Oktoobri algul sai veel tükk aega rannas käidud, sest siin olid soojad ilmad(27 pluss) kuni oktoobri keskpaigani, isegi eelmine reede sai veel rannas käidud. Kohalike jaoks on selline ilm oktoobris ebatavaline, aga meie jaoks justkui paradiis. 
Paar nädalat tagasi toimus meil ühika korruse peal ka ühine õhtusöök, ehk siis Hispaanlased, Poolakad, Eestlased, Soomlased ja Portugaalased said kokku ja pidasid maha ühe korraliku söögiorgia. Iga rahvus pidi tegema midagi oma köögist, niiet sai maitstud väga palju erinevaid toite. Mängisime pärast kaardimängu ja tsillisime niisama. Üldse meil on korrusel väga lahedad ja toredad inimesed, lahked ja sõbralikud. Viimane kord sai ka lõpuks nendega koos peole mindud. 
Praktika kõrvalt oleme siiski jõudnud ka natuke trippida ja seekord käisime Sintras. See on väike ajalooline linnake Lissaboni lähedal. Seal on palju losse, ilusaid vaateid kõrgustest ja linn ise on siuke pisike, vana ja armas. Külastasime ainult ühte paljudest lossidest, sest piletid on seal üsna krõbeda hinnaga ja me lihtsalt ei raatsinud osta. Tunnise jalutuskäigu asemel läksime me kõrgele mäe otsa lossi juurde Tuktukiga, see oli meie esimene kord sellega sõita ja see oli väga lahe! Sõidutaja kihutas hullumeelselt aga see oli kogemus, mis oli seda igati väärt. Tagasi läksime me jala, aga selle võrratu looduse keskel oli nii mõnus kõndida. Natuke enne linna peatus üks Safari auto, kes võttis meid auto peale ja viis linna. Andis oma visiitkaardi ja seal oli ühe tuuri hinnaks 80 eurot!! Uskumatu, mis raha nad ikka tahavad selle eest. Õnneks tegi ta meile siiski sõidu tasuta. Siin on üldse päris hullumeelne kui palju nad iga asja eest raha tahavad, praktiliselt mitte ükski vaatamisväärsus pole tasuta ja igalpool on sissepääsu hind, oleme paljust ka sellepärast loobunud, sest me lihtsalt ei jaksa iga asja eest üle 5e euro maksta. Sintras nägime ka Eestlasi esimest korda üle pika aja, kooli vaheaeg oli. 
Esmaspäeval tuli mulle Kärolin külla, nädalaks reisile. Ta ööbis siin lähedal Hostelis ja minul oli ka praktikagraafik suhteliselt olematu siis saime ringi käia ja linna vaadata. Igapäev käisime linnas, tutvustasin talle Lissaboni, kui ka Belemit,  sai isegi rannas käidud ja siis samal õhtul koos peol. Loomulikult oleks olnud veel paljupalju kohti mida näidata ja kus käia, aga jällegist, kõik võtab raha ja ega ma olen enamikes kohtades juba käinud ka. Nädal on üsna lühike aeg, et kõigega tutvuda. Siiski jäi Käks rahule reisiga ja mul oli ka väga tore ja vaheldus sellele praktikale. 

Peolee!! 
Praktiliselt iga nädalavahetus on ka peol käidud, kohalikud peod on lahedad ja alati on rahvast, mis on üli lahe. Reedel mängisime näiteks mängu "I dare you...", sai pulli, sest pidime suvalisi inimesi kas põsele suudlema, kallistama, käest kinni võtma, tantsima jnejne. Inimesed olid nagu oo wow mis just juhtus, Silje oleks peaaegu ühelt tüdrukult molli saanud kui ta ta kutti puudutas ja väga paljud läksid mänguga kaasa. Santa Marias sai mul praktika läbi ja oeh, natuke igatsen. Seal meeldis mulle väga. Nüüd olen vanadekodus nimega Invalidos do Comercio ja seal haigla poolel on praktiliselt dementsed patsiendid. Samas on neid nii kahju vaadata ja ma isiklikult ei tahaks mitte kunagi nii vanaks saada, et keegi peab mu mässusid vahetama ja olen praktiliselt elav surnu kes ei saa mitte midagi maailmast aru. Ma olen näinud seal nii palju kakat, et mul varsti tekib kaka-allergia, ausalt. Põhiliselt on seal haavade sidumised, rohtude andmine , insuliini süstid ja siuke teema. See on õudneee millised lamatised seal inimestel on, aga ma isegi ei imesta, sest see on nii vale mis nad seal lamatiste raviks ja ennetamiseks teevad. Mitte midagi on õige sõna. Esiteks nad ei keera patsiente üldse, patsient on päev läbi ühes asendis ja siis nad imestavad miks lamatised tekivad. Mina olen õppinud, et patsiente kes ei liigu peaks keerama iga kahe tunni tagant, seal on see null. Kui juba lamatis on tekkinud, siis nad lihtsalt topivad kreemi, vahetavad sideme ja panevad JÄLLE patsiendi samasse asendisse tagasi. Ilmselgelt ta ei tohiks üldse sellises asendis olla kui tal sinna juba lamatis tekkinud on. Ma kogu aeg tahaks midagi öelda, et kuule nii ei käi jne, aga noh, ma olen praktikant seega mu sõna ei loe ja kui ma midagi ütlen, siis olen halb, astun vastu ja mulle ei sobi. Kurb, aga mis ma sinna ikka teha saan. 


Ühine õhtusöök


Belem 



Sintra 












kolmapäev, 11. oktoober 2017

Jama jama otsa



Vahepeal on kõik nii keeruliseks läinud. Kui me siia tulime, ei jaganud meile keegi infot a la majutuse, maksmise või üldse mingi praktika kohta vms. Me lihtsalt tulime, ilma otsese infota. Me isegi ei teadnud algul kus ühikas asub ja kas me saame üldse seal ööbida. 
Üleeile oli siis voodikoha maksimise tähtpäev ja muidugi ei olnud kõik nii lihtne kui tundub. Me oleme siin täpselt 2 kuud, ei rohkem ega vähem, aga maksma peame me kolme kuu eest. Kuradi kolme kuu eest!! Nende arvates oleme me siin kolm kuud kui me tuleme septembris ja lahkume novembris, okei seeongi kolm kuud aga ajalises mõttes oleme me siiski siin 2 kuud. Ajas veidi vihale küll ja see kuumaksumus ei ole sugugi odav. Ühesõnaga rahadega on väga pekkis, sest ma pean maksma veel eestis olevaid arveid, korterit jne ja praktiliselt ei jää mul midagi alles. Oleks olnud eelnevalt mingi info, ei oleks ma nii palju kulutanudki, aga kuna infot ei olnud, ei teadnud ma arvestada. Üldse siin see asjaajamine on väga pekkis ja meid saadeti põhimõtteliselt perse, kui natuke häält tõstsime. 
Lisaks pean ka mainima, et pidin vahetama praktikakohta. Meie kooli kordinaator oli tõsise blacki maha pannud ja tuli välja, et tegelikult me ei tohikski siin praktikal viibida. Siia lubatakse ainult praktikale tudengeid, kes on eelnevalt läbinud ühe kliinilise õenduse praktika, meie seda teinud pole. 
Kuna aga mul ei lubatud midagi praktikal teha ja juhendaja ütles, et ta ei lasegi, siis sain ma kurjaks ja muutsin natuke tooni, et sorry aga ma tulin siia praktikale mitte istuma. Juhendaja võttis seda nii tõsiselt, et pöördus Portugali poolse kordinaatori poole ja öeldi, et sorry aga kui sulle ei sobi siis mine minema. Mul oli nagu, wow, mis just juhtus?? Mind saadeti praktikalt minema, sest ma avaldasin soovi rohkem praktikat saada mitte teooriat? Nemad eeldasid, et ma tulingi sinna a la õppima ja patsiente emotsioone, tundeid ja sellistest asjadest aru saama, mitte mingit käelist tegevust. Ainuke mis ma teha sain, oli ravimite ettevalmistus ja sellega kaasnes tohutu materjalide lappamine ja kõikide ravimite selgeks tegemine mida on sadu! Ma oleksin pidanud 3e nädalaga saama 100 erinevat ravimit. Okei muidugi on tore ka saada teoreetilisi teadmisi, need on ka olulised, aga need teadmised tulevad koos tööga. Ma väga kahtlen, et need õed seal tööle asumisel 24/7 õppisid haiglas arvutitaga. Ilmselgelt need teadmised tulevad ajaga. 
Käisin jutul välissuhete kordinaatori ja Helena juures kes süüdistasid küll kooli aga jah ma olin see paha, kellele miski ei sobinud. 
Mind saadeti teise haiglasse, õnneks siis kooli kõrval olevasse Santa Maria Hospitali. Haigla on vana, tõsiselt vana, meenutas veidike Viljandi haiglat ja noh, seal olev tehnoloogia ei ole ka just kõige uuem. Võrreldes siis Chaplimaudi haiglaga on seal 100 korda parem, sest seal saan ma praktikat. Chaplimaud oli küll uhke, ilus ja uus aga 0 praktikat. 
Santa Maria's olen ma nefroloogia osakonnas, kus on siis enamasti neerupuudulikkusega patsiendid kellel on mingi infektsioon või vajavad ravi. Patsiendid on seal kõik 60+ ja pole just elujõulised inimesed. Enamasti on neil tekkkinud neerupuudulikkus diabeedist ja sellega on siis omakorda kaasnenud igasugused tüsistused nagu fistulad, hematoomid, ühel ei olnud isegi ühte varvast enam selle pärast, luumuutused, nahaärritused ja allergiad jnejne. Ühesõnaga nende eluke on päris raske. Seeeest õed on seal väga toredad, õpetavad ja näitavad, lubavad mul kõike proovida ja mulle väga meeldib seal osakonnas. Patsiendid on ka toredad ja usaldavad mind, lubavad mind enda ligi, süsti teha jne ja on sõbralikud. Kahjuks saan seal olla vaid 2 nädalat, aga mul on üsna palju tööpäevi, niiet saan viimast võtta. 

Ma isegi ei taha mõelda selle peale, kuidas ma Eestis hakkama saan. Raha on 0, tööd pole ka aga arved on vaja maksta. Raske saab olema. 
Meil pole praegu enam isegi võimalik kuhugi trippima minna, sest iga väljaskäik võtab raha ja seda meil pole. Sellest on nii kahju, sest me pole väga näinudki Lissaboni ja üldse Portugali. Oleks tahtnud ka kaugemale jõuda, näha teisi linnu jne aga nüüd on see väga raskendatud. 
Eelmine laupäev käisime matkamas ja sihtpunktiks oli üks imeline rand, kus oli vesi nagu laguunis, mäed ja sinine taevas. See oli tõesti kõige ilusam rand kus käinud oled. 
















teisipäev, 26. september 2017

Praktika esimene päev


Pildiotsingu fundacao champalimaud tulemusestacionamento-Fundacao-Champalimaud
Vahepeal oleme niisama lebotanud. Üks reede käisime Erasmuse peol Urbani klubis ja noh, sai pidutsetud. Enamasti oleme lihtsalt kodus passinud ja puhanud.
Täna oli praktika esimene päev. Oeh, oli raske.
Esiteks buss sõitis sinna nii kaua ja siis kuskil, mitu km enne haiglat peatus buss täiesti lambises kohas kinni ja kõik aeti bussist välja. Haiglani oli kõndida veel pool tundi aga siis läksin esimese bussi juurde kus oli peale kirjutatud Alges ja läksin selle peale, lootes, et see viib mind õigesse kohta. Jäin kõvasti pool tundi hiljaks ka. Jõudsin siis oma haigla, mille nimeks on Chapalimaud center for the unknow. Küsisin infost oma õde ja Emilia asemel tuli mulle vastu hoopis Rui, kes siis ilmselt oskas rohkem inglise keelt kui osakonna juhataja Emilia. Rui näitas mulle haiglat, mis oli meeletult ilus ja uus(2010 sai valmis), riietusruumi ja kõike vajaliku. Olen keemiaravi osakonnas kus siis vähihaiged saavad vajaliku ravi oma vähi tapmiseks. Haigla ise ongi pühendunud põhiliselt vähihaigetele. Lisaks on seal ka silmadega seotud osakond ja siis suured teaduslaborid mis keskenduvad vähile ja nende ravile ja ajuuuringutele. Nemad siis uurivad aju nii lähemalt kui võimalik. Sealolev tehnoloogia on nii uus kui üldse vist võimalik. Haigla rahastaja on Antonio de Sommer Chapalimaud, kes suri enne haigla ehitamist aga tema oli Portugali üks rikkamaid inimesi ja otsusas siis, et tema tahab haigla ehitada.
Osakond, kus ma oma praktikat tegema hakkan on võimas. Seal on haigetele mõnusad nurgakesed kus nad saavad ravi ja samal ajal saavad vaadata telekat või lugeda vms, sest ravi on pikk. Neil on isegi oma privaataed kus nad saavad oma ravi teha. Haiglas on lisaks veel üks suur troopikaaed kus saab jalutada ja asub ta ka mereääres kust avaneb ilus vaade ookeanile.
Okei, esimene päev ma ei saanud midagi aru ja praktiliselt pandi mind arvutitaha õppima, et teaksin kõiki ravimeid mida vähihaiged vajavad. Õppisin need ka ilusti selgeks. Natuke pidin ka patsiendiga suhtlema, kus Rui pani mind olukorda, et pean portugali keeles ültema, et see on see ravim ja see kestab nii kaua, eks ma vigadega ütlesin, aga sain hakkama. Kollektiiv tundus kena ja kõik on noored ja oskasid inglise keelt ka. Kardan, et patsinetidega tuleb pigem raskusi. Loodan ka, et saan minna teistesse osakondasesse kus saan näha näiteks operatsiooni ja seda laborit jne.
Õppida on palju aga loodan, et saan ka mingi hetk praktiliselt kõike harjutada.

neljapäev, 21. september 2017

Turistid


Saame enne praktikat korralikult lebotada ja paneme korralikult turisti. 
Üks päev käisime rannas, selleks sõitsime Cascai linna. Seal on üli mõnusad liivased rannad. Vesi oli küll jääkülm aga korra sai isegi sisse mindud ja päike küttis ikka korralikult. Nii mõndedki meist olid täiesti ära põlenud. Rannas veetsime praktiliselt kogu päeva. Õhtul tegime ühikas süüa ja jõime ühe euroseid veine. Siin osad veinid on reaalselt nii odavad. Portugali kohalikud veinid, enamasti 12,5 kraadi ja maitsvad ka veel. Eile käisime Lissaboni ocenariumis. Pilet maksis 16 euri ja sai vaadata veealust maailma nii palju kui tahad. Üsna lahe oli vaadata kalu, näiteks ka haisid ja minu lemmikuid - meduuse. Nad olid nii kaunid ja ujusid nii elegantselt. Kindlasti on see üks põnev koht mida Lissabonis külastada. Sealt samast kõrval läksid need väiksed kabiinikesed(nagu suusareisidel need asjandused mis sind mäest üles viivad) üle mere ja päris kõrgelt. Üheotsa pilet maksis 3.95 eurot ja sai nautida imelist vaadet nii merele kui linnale. Ütlen ausalt, et see oli päris hirmus tegelt. Minul, kes midagi ei karda võttis ikka südame pekslema küll kui see kabiin rappus ja kõikus. See oli siiski seda väärt ka. Õhtul tahtsime Feirda de Ladrale minna, ehk turule, aga see oli juba kinni kui sinna jõudsime. 
Täna oli meil koolis esimene kohtumine Erasmuse grupiga. Räägiti ära praktika asukohtad, anti juhendaja kontaktid ja räägiti tähtsam ära. Meie Dianaga hakkame praktikal käima kuskil erahaiglas kus on vähiravi, kirurgia osakond jne. Tundub põnev igaljuhul. Pidi olema üks maailma parimaid haiglaid. Asub see kodust tunni kaugusel ühistranspordiga. Homme on kohtumine juhendajaga ja siis juba asume teisipäeval praktikale. 

Täna veetsime terve päeva Colombia ostukeskuses shoppates. Ostsin endale korralikult suurt 2 kotitäit asju, enamik siiski Primarkist ja oeh, seal olid olemas kõik poed millest Eestis puudust tunnen. Raha kulus ka vähe võrreldes sellega mis ma endale kõik kokku ostsin. 

esmaspäev, 18. september 2017

Me oleme kohal!

Ola, espere por favor, obrigado! 
Ehk siis mõned sõnad on ka juba selged, edeneb eksole. 


Esimene päev ärkasime vara, käisime hosteli hommikusööki söömas ja siis läksime juba kooli poolt antud ühikasse, ilma et me teaks kas me üldse saame sinna varem. Ilm oli meeletult ilus ja oeh, see kuumus. Ma pigem sulan selle kuuma käes kui külmetan kuskil Eesti vihmas, ausalt. 
Tegime endale ühistranspordi kaardid, 0,5 eurot maksis kaart ise ja siis iga sõit on 1,45 eurot. Iseteeninduses saab kenasti raha sinna kogu aeg peale laadida ja sõida palju tahad. Siin on sarnane süsteem nagu Londoniski, metroos on liinid värvide järgi ja kui liini vahetad siis ei pea uuesti piletikontroll väravast läbi käima, seega üsna hea. Esimesel korral ei saanud me midagi aru kuhu minema peab ja kas lähme ikka õiges suunas, aga juba teisel päeval sai meile see värk enam-vähem selgeks. 
Lõpuks jõudsime siis kooli juurde, mis asub täpselt Santa Maria haigla kõrval kus töötama hakkame. Tädike seal näitas meile meie toad ja kõik vajaliku ette ja ei saa öelda, et see nüüd väga õudne ühikas oleks. Täitsa korralik ja elatav. Köök, wc, dušš ja köök on ühine ja toad on kahesed. 
Panime ennast riide ja mõtlesime poodi minna. Poodi me lõpuks üles ei leidnud ja otsustasime linna sööma minna, haha otsisime mingi tund aega normaalse hinna ja kvaliteediga söögikohta aga lõpuks läksime ikka Mci, tavaline. Jalutasime natuke linnas, käisime mereääres(või ookean) ja läksime IKEA'sse, et endale ühikasse vajalikud söögi-tegemis tarbed osta. IKEA ise on odav ja mitme peale kokku saime kõik vajaliku mõistliku hinnaga. Hiljem nkn jätame need asjad siia. 
Sõitsime taksoga Pingo Doce toidupoodi kust ostsime omale esimese toidukraami ka. Õhtuks olime ikka päris väsinud, kõndimine ja kuumus väsitab meeletult. 

Täna ärkasime natuke hiljem, uni oli niiii hea. Sättisime end valmis, tegime hommikusöögi ja sõitsime metrooga de Sao Jorge kindlusesse. Enne seda tuli kõndida mööda kitsaid ilusaid vanaaegseid tänavaid mööda mäest üles. Mööda neid kitsaid tänavaid sõitsid ka vanad trammid, millega ka meie hiljem sõitsime. S.Jorge lossi vaateplatvormilt avanes imeilus vaade linnale ja merele. Lossis sai käia tornides kus sai samuti vaadet nautida aga ega seal midagi sellist teha polnud, lihtsalt ilus vaade. 
Kõndisime siis samat teed pidi tagasi Martim Monezi peatuse juurde kust alustas tramm oma teed. Nii nagu Londonis on doubledeckerid, siis Lissabonis on omad kollased Remodelado trammid. Järjekord oli meeletult pikk ja turistid ootasid oma korda, et saaks trammile. Õnneks trammid tulid vist iga viie minuti tagant. Sellel trammil pole ees aknaid, ehk siis sealt sai pea välja pista ja vaadata ümbrust ja tuul ka jahutas mõnusalt. Tramm sõitis ikka meeletult kitsasest kohtadest läbi kus praktiliselt inimesed kes seal kõndisid pidid ennast seina vastu tõmbama, et ei saaks löögi trammilt. Sellega oli hea võimalus näha linna kiiresti ja ilma kõndimata. Lõpp peatus oli,ma eeldan, et keskklinn, sest seal olid kõrged klaasist ärihooned ja uhked majad. Tahtsime minna ühe maja katusele, kus pidi ilus vaade linnale avanema, aga kuna seal oli hind üsna kõrge, siis me siiski ei raatsinud. 


Käisime poes ja sõitsime metrooga koju tagasi. Poes on üsna sarnased hinnad mis eestiski, küll aga on vein palju odavam näiteks. Valik on ka hoopis teistsugusem kui meil. Võiks isegi öelda, et väiksem valik, vähemalt tundus. 
Ühikas tegime süüa ja tutvusime seal hispaanlastega, kes olid samuti tulnud Erasmusega õppima. Tundusid väga toredad inimesed. 
Sai ka ära proovitud Pastel de Nata'd, ehk siis traditsioonilised Portugali koogikesed kus on vanillikreem sees. Oeh, need on tõesti maitsvad ja neid saab siit osta peaaegu igalt poolt. 


Pildiotsingu pasteis de nata tulemus






pühapäev, 17. september 2017

Erasmusega Lissaboni Praktikale!

Hola!

See olen mina, Astrid, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli teise kursuse õde kes suundub kohe Portugali, Lissaboni kliinilise õenduse praktikale, ilma keeleoskuseta ja ilma reaalse inimese praktikata.

Samal ajal kui teised olid juba eestis kuu aega praktikal käinud, siis mina otsustasin seda alles detsembris teha, seega alustan ma nullist, võõras keeles, võõras keskkonnas ja võõraste inimestega. Mul tekkis soov välismaale praktikale minna juba siis, kui meile seminari tulid oma kogemusest rääkima tudengid, kes olid juba Erasmusega välismaal praktikal käinud. Algul küll mõtlesin, et oeh ei tea kas saan piisavalt praktikat ja raudselt ükski patsient ei saa inglise keelest aru ja üldse jube keeruline, aga kui Eve Epner, meie kooli väliskordinaator tuli rääkima, kui palju raha neil üle on ja keegi seda ei kasuta, siis mis seal ikka, riigile ma seda raha ka ei jäta. Seega oli otsustatud: mina lähen välismaale praktikale. Küsisin mitmetelt kursakatelt, kas keegi tahab ka tulla aga enamus olid algul ikka, et ei julge ja, et korteriüüri on vaja maksta ja sada häda veel. Lõpuks siis, mõned nädalad hiljem olime me avaldusi juba kirjutamas neljakesi! Eks nagu ikka, koolis kujunevad nö oma pundid ja sõbrannad, nii siis ka meil on oma ja see on nii tore, et ma saan minna praktikale oma heade sõbrannade ja kursakaaslastega.
Portugali valisime sellepärast, et see tundus soojadest maadest euroopas kõige rohkem selline riik, kus inimesed räägivad inglise keelt. Eks saame näha siis, kas see ka tegelikult vastab arvatule. Valikus oli ka Hispaania ja Kreeka, aga esimene soov oli siiski Portugal.
Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis avaldused tegime ära aprillis, inglise keeles. Tegime seda kõik koos, neli pead on ikka parem kui üks pea.  Koos on ikka lihtsam kui üksi jändamine. Tuli täita nii palju dokumente ja algul ei saanud mitte midagi aru mis kuhu tuleb saata ja mida tegema peab, aga Eve aitas ja juhendas meid ja saime sellega hakkama. Siis me ootasime. No ikka ootasime. Vist kuskil juunis tuli vastus, et jah, ootame teid Lissabonis. Siis tuli hakkata täitma uusi pabereid: ühikale dokumentide saatmine, allkirjastamised, rahastamised ja kõik see.
Okei nüüd läheb põnevaks, nimelt mina siis, Astrid eksole, tegin suure hooga tööle lahkumisavalduse augusti lõpuks ja olin mõtetes juba Lissabonis, aga siis, ups kukkusin Farmakoloogia eksamist läbi ja pidin augustis järeleksamile minema ja see jäi veel kuhugi kuu lõppu ka. Õppisin ja valmistusin siis, aga kukkusin jälle läbi.. Ühe punktiga!!!! Saate aru?!?! Mingi nõme 1 punkt lihtsalt. Oeh see ajas mind vihale ja ma juba hakkasin mõtlema oma elu ümberkorraldamise peale. Hakkasin isegi tööpakkumisi vaatama, sest korteri laen on ju vaja maksta ja elada ka. Praktiliselt olin ma juba loobunud Lissabonist. Olen alati olnud mõtlemisega, et kõik on millegi jaoks ja miski pole juhuslik, ju siis ei olnud see läbikukkumine ka, see pidi midagi mulle õpetama, ja õpetas ka! Tuleb õppida kohe ja esimese korraga kõik ära! Olen ka alati meelestatud, et kõik läheb lõpuks nii nagu minema peab ja lõppkokkuvõttes on see alati hea.
Siis ma ei tea kas see oli jumal või minu pöördumine õppeosakonna poole aga ma sain võimaluse veel üks kord eksamit sooritada. Tehtud! Nädal aega enne lendu sain siis teada, et ma ikkagi saan Lissaboni. Korterisse panin üürilise, pakkisin asjad ja minek!
Aga kuhu ma lähen kui mingit informatsiooni ei ole Lissabonist tulnud? Me eeldasime, et info selle kohta kuhu ja kuna me minema üldse peame tuleb umbes nädal aega enne, aga ei, nemad otsustasid selle alles reedel saata, päev enne lendu. Lisaks saime alles siis teada, et esimene kohtumine toimub 21. septembril, mitte 18'ndal nagu olime arvestanud. Seega peame 4 päeva niisama veetma. Loodame siiski, et me vähemalt saame varem ühikasse ära kolida, sest hosteli eest maksta oleks päris kulukas. Ühe öö oleme me niikuinii hostelis.
Rahandusministeeriumilt ega kooli poolt pole veel stipendumi rahasid ka tulnud seega nii kaua tuleb hakkama saada ja suuri kulutusi teha ei saa.
Olin viimane päev kodus terve päev tööl ja seega ma pidin kõike asju tegema öösel, peale tööd. Ega ma siis ei kavatsenduki magama minna, sest lend läks nii vara, 6.15 ja kui ma oleks magama läinud, siis ma oleks ilmselt sisse maganud. Ma olen Astrid, seega ma viimasel hetkel pidin ikka jooksma, sest ma vaatasin umbes kella poole neljani rahulikult Vallalist Kaunitari ja mõtlesin, et aega on. Nii palju oli teha: viimased asjad kokku pakkida, nõud pesta, ennast pesta ja mul oli aega selleks umbes pool tundi. Lennujaama jõudsin ikkagi poole viieks ja siis ma nägin neid järjekordi mis check-ini ees ootasid, oeh ma kirusin ennast. Kartsin, et jään lennule hiljaks. Lisaks ma põdesin hullult, et mu kohver kaalub rohkem kui tohiks. Kaalusin seda seal lindil ja 2 kg jäi ülegi. See tähendab seda, et ma pean enamus vanu asju Portugali jätma kui tahan uusi osta.
Tegelikult läks check-ini ja turvakontrolliga üsna kiiresti ja mul jäi veel 45 minutit aega oodata. Lisaks pardale laskmine hilines ja siis ma passisingi seal. Tundus veits kahtlane, kui nägin ühte tüüpi taskulambiga lennukikere kontrollimas, lisaks käisid seal mitmed erinevad autod kes toimetasid igasuguste asjadega. Natuke kartsin, et raudselt on lennukil midagi viga ja suren teel Stockholmi. Oleks siis juba Lissabon, aga ei ma suren Stockholmi lennukil. Päris masendav on passida just Stockholmi lennujaamas 12 tundi, sest Rootsit ma külastasin tööl nädala jooksul 3 korda.
Jõudes siis lõupuks Rootsi, otsisin ma lennujaamas  mingi tund aega kohta kus magada. Lugesin igast plaanide pealt, et kuskil on mingi avalik Lounge, mitte businessklassi oma, aga ega ma lõpuks ei leidnudki seda üles ja magasin lennujaama teises otsas toolide peal kus oli suht haudvaikus. Naljakas, ühelpool lennujaama oli rängalt rahvast ja siis teine pool lennujaama on täiesti tühi. Mõni üksik kohvik oli ja ka nemad nokkisid nina ja tegid aega parajaks. Veetsin oma kogu aja seal kursakaid oodates. Magada ka väga ei saanud, nii külm oli ja iga mingi 10ne minuti tagant tuli kõlartitest jälle mingi teadanne, kõrvaklapid ka ei aidanud selle puhul.
Lissaboni lend väljus alles õhtul kuue aeg ja sinna me jõuame alles kell 22 ja siis peame hostelisse kiirustama. Saime suht odavalt neljase toa. Asub täpselt vanalinnas mere ääres peo tänava alguses ja buss lennujaamast sõidab ka otse sinna.

Järgmise postitusega olen juba jõudnud Lissaboni ja seiklus võib alata!  

laupäev, 16. september 2017

Prantsuse Riviera, Nice 2016

Lõpuks ometi on see päev käes kus saan Eestist hetkeks minema sooja ja päikse kätte. Nice on minust hetkel paari tunni kaugusel, sest ootan Amsterdamis uut lendu. Yaaas, kõrvad on lukus ja nohu ka nats halb aga muidu on kõik okei.
Nii alustame siis otsast...

Idee ja reisi planeerimine

Ma polnud  varem midagi kuulnud nii kaunist kohast nagu Lōuna-Prantsusmaa. Teadsin, et seal käiakse puhkamas, aga mingeid pilte ma polnud vaadanud ja ei osanud sellest kohast midagi oodata. Ajal kui reisi otsisin, sirvisin Reisidiilide lehekülge ja jäi silma üliodav pakkumine Nicei. Mõtlesin siis, et okei tundub kena koht ja natuke soojem ka kui Eestis(~13-18 kraadi). Vaatasin neid pilte googlest ja siis mõeldud-tehtud, sinna ma lähen. Huvi pärast  uurisin kui palju läheks reis kokku kui osta mujalt eraldi lennupiletid ja hotell.  Momondost leidsin lennu 180 euroga edasi-tagasi Nicei. Läbi Tickets.com'i ostsin ära omale lennupiletid ja Hostelworldis broneerisin hosteli. Nagu ikka, mida odavam seda parem ja sellepärast valisin backpackerite hosteli kus ollakse mitmekesi toas. Mulle see sobib ja mul suht ükskõik kas jagan kellegagi tuba vōi mitte. Võtsin 7e kohalise tüdrukute toa ja maksin selle eest 75 euri 5 ööd. Hotell on veel kesklinnas ja shoppingu  tänav, vanalinn ja meri on kõik paari minuti kaugusel.
Kui hotell bronnitud ja lennupiletid ostetud, hakkasin uurima linna ja kõige muu põneva kohta mis sealt võib leida. Natuge googlet ja varsti oli mul valmis juba reisikava ja teadsin täpselt kuhu minna ja mida teha. 5 päeva tuleb ju kuidagi ära sisustada. Põnev oli vaadata neid pilte kõikide nende imelistest kohtadest ja siis tekkis veel suurem tahtmine juba minna. Päris igav oleks minna reisile nii, et sa isegi ei tea mis sind ees ootab ja mingeid plaane ei tee. Võib-olla kui ma poleks googeldanud ei saakski ma teada nendest kohtadest mis oma listi lisasin.

1. päev - lendamine, Nice 


Ärkasin kell 6.30 hommikul, täiega kahetsen, et mitte nats hiljem sest pidin lennujaamas üsna kaua passima. Läksin siis omast arust bussi ootama millega Rahumäelt Ülemiste juurde oleks saanud ja siis kui olin seal juba 20 min seisnud avastasin, et ups laupäeval liin ei teenindagi. Kutsusin omale takso mis õnneks jõudis kohale suht kiirelt ja umbes poole 8ks olin juba lennujaamas. Mõtlesin, et okei see oli aind üks apsakas ja rohkem midagi ei juhtu, aga ei muidugi, ma ju ei pakkind oma meike plastikkotti ja siis pidin minema turvavärvast välja, et neid kuradima kotte osta. Ma ei ta üldse mind peeti mingiks kriminaaliks vist, sest mu kohvrile ja kotile tegid nad kõik võimalikud proovid. Passisin seal siis ja ootasin, et saaks edasi liikuda. Endamisi mõtlesin juba, et kui nüüd midagi veel peaks juhtuma a la lennu ärajäämine või miskit siis lihtsalt pole minu päev minna reisile. Õnneks nii ei juhtunud ja sain rahulikult edasi liikuda ja oma lendu oodata. Kohvikust võtsin ühe salati ja latte ja passisin seal mingi tund aega. Lennukis jäin ma magama, õnneks, sest see sõitmine on ikka nii tüütu. Candy Crushis said elud ka otsa ja no mitte midagi polnud teha. Tõustes mul kõrvad lukku õnneks ei läinud aga maandudes oli see oiii kui valus. Ma mõtlesin reaalselt, et mu pea lõhkeb kohe. Nii teravad valud lõid kõrvadesse, pähe, kaela ja isegi sõrmeotstesse vist. Aga mida madalamale jõudsime seda kergemaks läks. Õnneks oli mul nohu, ja sain ilusti kõrvad lahti nuusata. Jõudsin siis Amsterdami Schipholi lennujaama. Uhh see on ikka tõsiselt suur lennujaam ja väravaid on seal ka nii palju. Siit lähevad lennud igale poole maailma. Lennujaam ise on nii suur, aga normaalset söögikohta ma ikka ei leidnud, enamus on mingid poed ja niisama istumiskohad. Aga oma 2 tundi lõin surnuks suitsuruumi kõrval olevas kohviputkas, mugav. Lend läks ka sealt samast ja ei pidanud kuhugi lennujaama teise otsa kõndima.

Astusin lennujaamast välja ja siis sattusin juba vaimustusse kui ilus ja soe seal on. Sõitsin bussiga linna mööda kuulsat promenaadi. Palmid, ilusad antiiksed majad, meri ja päikseloojang - lihtsalt vau.
Tulin maha hostelile kõige lähimas peatuses ja kõndisin mööda peaväljakut hostelini. Hosteli läheduses on kõik mis vaja: poodide tänav ümber nurga mis on umbes 2 km pikk ja seal leiab kõiki brände mis üldse maailmas olemas on vist, vanalinn paari minuti kaugusel, promenaad 5 minuti kaugusel ja kõiksugu söögikohad jne. Jõudsin hostelisse, maksin oma broneeringu ja panin asjad ära. Vaatasin siin nats ringi ja tormasin välja. Selleks hetkel oli juba väljas pime, kell oli mingi pool 6. Jalutasin promenaadil ja käisin tiiru vanalinnas. Ōhtul on vanalinn nagu surnud paik, kõik pannakse kell 6 kinni ja inimesi ei liigu. Kahtlesin sügavalt  kas üldse olen õiges kohas. Päris õudne oli seal nii tühjadel ja üksi tänaval liikuda. Mida lähemale ma peaväljakule jõudsin seda rohkem inimesi tekkis. Kõndisin siis veidike Massina tänaval kus on kõik need poed. Erilist vaimustust shoppata polnud,  aga jaa valik on meeletu ja nii mõneski kohas olid suured allahindlused. Huvitav oli ka vaadata, et tänavatel liikusid massirahutuste tõttu relvaga mundris mehed, vähemalt on mul kindlus, et silma hoitakse peal. Enamus poode pannakse ka kell 8 kinni, ehk siis elu linnas kaob kodudesse. Nii läksin ka mina hostelisse ära. Ütleme nii, et esimese päeva kohta on üksinda reisida ikka natukene igav. Pole kellegagi rääkida ja emotsiooni jagada, aga see oli alles esimene päev. Pärast istusin hosteli fojees ja mõtlesin, kas minna vōi mitte Bar Crawliga peole. Lõpuks ikkagi läksin, kuigi olin mega väsinud. Bar Crawl Niceis on seltskond kus võõrad inimesed kogunevad kokku ja käivad koos peol. Koguneti minu hostelis ja siin tehti ühine esimene mäng. Meid jagati võistkonda ja siis mõlemalt poolt alustati õlle joomist, kulistasid õlle alla ja siis pidid saama tühja topsi ava pahupidi ühe sõrmega lükates. Kui said selle õigesti võis järgmine jooma hakkata ja nii kuni viimaseni, see võistkond kes esimesena lõpetas oli võitja. Meie meeskond võitis jee. Bar Crawlis osalemine maksab 15 euri ja siis saad 4a pubisse tasuta sisse ja igast kohast hinnaalandust ja tasuta shotte. Kui inimestega oli tutvust tehtud liikusime esimesse baari milleks oli Latino baar. Koht oli rahvast täis ja inimesed tantsisid salsat. Meil oli seltskonnas paarike Lōuna-Ameerikast ja siis nad õpetasid mulle ja ühele briti kutile kuidas salsat tantsida. Vauu vot see oli kogemus. Ma polnud kunagi varem seda nii tantsinud ja pean ütlema, et see on kuradima keeruline. Kogu aeg pead astuma keskele ja siis igale poole mujale ja jälle keskele. Lisaks on ka puusaliigitused tähtsad. Salsat peab tunnetama, seda ei saa lihtsalt pähe õppida. Selgeks ma seda ilmselgelt ei saanud aga põhi sammud jäid meelde. Seal tegin paar jooki ja ühe shoti ja liikusime edasi Iiri pubisse. Kohapeal mängis bänd ja rahvast oli meeletult. Meie siis britiga, ameeriklasega, austraalasega ja iiri kutiga möllasime ja laulsime kaasa seal lava ees. Tohutult kirju ja tore seltskond oli kokku tulnud. Inimesi oli igalt poolt maailmast ja põnev oli kuulata nende lugusid. Oehh ja nende perfektne inglise keel, nii hea on seda kuulata. Kusjuures britil, iiril, ameerikal ja austraalial on ikka täiega keelte erinevust näha. Kõikidel teistel on aksendid peale ameerika. Ameerika tundub siuke tavaline, sest seda kuuleb igal pool. Kõige lahedam on siiski briti aksent.
Edasi liikusime klubi taolisse asja ja sealt edasi lähevad pildid juba natuke häguseks. Pärast läksime me veel ühte klubisse ja siis mingisse pubisse mis oli nii inimesi täis kui ikka andis olla. Seal oli mingi esineja ja no reaalselt seal ei saandki astuda. Lihtsalt seisin rahvamassi keskel ja tammusin koha peal. Nii täis kohta ma pole veel näinud. Koju ma sain kell 5, nii et ma isegi ei teadnud kus ma olen aga kuidagi orienteerusin ära. Õhtu oli väga tore ja mul on hea meel, et ma nendega kaasa läksin. Sain nii paljude toredate inimestega tuttavaks tervest maailmast kes mind meeleldi külla ootavad ja oma linna näitavad.
Ajaa muideks, Prantsusmaal oleks hea varuda sularaha, sest siin alla 15 euro kaardiga maksta ei saa. Mina pidin eile pangaautomaati jooksma peolt sellepärast.








2.päev - Nice


Äratuse panin 9ks aga ikka sain üles alles kell 10. Käisin pesus ja siis läksin juba linna peale. Nii õudne oli ärgata, sest enesetunne just kõige parem polnud. Õnneks  subway sai ja kohv parandasid seda. Jalutasin promenaadil ja liikusin Colline du Chateau poole. Seal nägin aga ühte Marokko tüüpi kellega eile peol olin. Liikusime siis koos mäest üles. Vaade mis sealt ülevalt avanes oli hingemattev. Meri, linn, alpid ja loodus seal on meeletult ilus. Jalutasime seal ringi ja siis liikusime mööda treppe alla vanalinna. Vanalinnas külastasime lilleturgu kust ostsin meeletult head mandariinid ja viinamarjad. Hiljem istusime ühes tänava kohvikus ja rääkisime juttu. Tore oli leida endale teekonna kaaslane, üksi tegelt pn ikka natuke igav. Üritasin ka ratast rentida aga ma ei saanud sellega hakkama. Seal oli mingi keeruline süsteem ja ma ei saand mitte midagi aru. Lõpuks loobusin ja läksin hetkeks hostelisse puhkama. Käisin linnas söömas ja jalutasin jälle promenaadil. Seal oli üks park ja pargis oli mälestuskoht Nicei terrorirûnnakus hukkunute auks. Seal oli meeletult palju lilli, küünlaid ja mänguasju. Igaüks sai sinna midagi jätta ja siis end raamatusse kirja panna. Kurb oli seal olla ja tundsin nii kaasa nende kõikide hukkunute peredele.
Istusin promenaadil ja vaatasin päikeseloojangut. Eemal mängisid muusikud ja tundsin ennast seal nii hästi. Kodus olles pead ikka midagi tegema ja mõtlema oma asjade peale aga siin olin kuidagi täiesti vaba. Nii hea.
Tulin tagasi hostelisse kus tegin kerge uinaku ja läksin siis jälle linna sööma. Kuna nagu ikka, kõik kohad pannakse nii vara kinni siis tuli leppida Maciga. Vastik on üksi õhtuti kõndida kui pea iga mees vaatab sind kui ihaldusobjekti. Reaalselt mehed on siin nii julged ja teevadki tänaval komplimente või lihtsalt silma. See on isegi natuke hirmutav. Üldiselt ma ei vaata neile isegi otsa ja kõnnin rahulikult edasi. Ega ma päris täpselt polegi aru saand milline see tõeline prantsuse mees on, sest enamus siin on sisserânnanud või turistid. Moslemid, türgi välimusega mehed, asiaadid, mustad ja veel igasuguseid.
Hiljem istusin Blaireiga USAst hosteli baaris. Jõime veini ja rääkisime juttu. Ta ikka tohutult inspireeris mind peale kooli see reisimine ette võtta. Tema lihtsalt ostiski ühe otsa pileti kuhugi ja siis sealt vaatab edasi kuhu lâheb ja nii terve aasta jooksul. Euroopas reisides võib väga odavalt hakkama saada. Ntks siit Barcelonasse on rongiga 9 tundi sõita ja maksad selle eest umbes 30 eurot. Lennukiga minnes saad kiiremini kohale ja maksad 60 eurot. Kui veel ööbida backpacerite hostelis mis maksavad 10-20 eurot öö siis saadki üsna odavalt kogu euroopa läbi reisida. Eriti kui sul on europass ringi sõitmiseks siis saad praktiliselt tasuta sõita. Maksad enne lihtsalt suurema summa ja pärast ei pea selle pärast enam muretsema. Tahan ja plaaningi selle kindlasti ette võtta. Esialgu ainult euroopa aga miks mitte ka minna kaugemale kui võimalus on. Kui veel teha mõnes kohas ka lühiotsalisi töid siis saab selle poole aastaga väga ilusti hakkama. Lisaks pole euroopast probleem tagasi eestisse minna sest vahemaad on nii väikesed.

Colline du Chateau




Terrorirünnaku ohvrite mälestuspaik




3. päev - St Jean Cap Ferrat, Monaco, Monte Carlo, Villefranche



Ärkasin varakult ja sõitsin nr 81 bussiga St Jean Cap Ferrati poole. Bussipileti hind pea igasse linna maksab vaid 1.5 eurot, mis on üliodav.  Buss sõitis mööda rannikuäärt ja sealt avanesid imeilusad vaated alpidele, merele ja linnadele seal ümbruses. Väljas oli umbes 20 kraadi ja päike kiirgas taevas. Jõudsin St Jean Cap Ferratisse sadama juurde. Linn oli üsna inimtühi. Poed olid kõik kinni ja liikumas nägin väga väheseid inimesi, enamasti olid need turistid. Ilmselt on seal linnas enamus rikaste perede suvekodud ja talveks on nad läinud oma päris koju. Jalutasin mööda kitsaid tänavaid ranna poole. Nimelt on seal poolsaarel kõige ilusamad rannad, need on sellised eksootilised ja ometigi on need Euroopas mitte Bali saartel. Paloma Beachi rand oli tõesti märkimisväärselt kaunis rand. Helesinine vesi, üleval kõrgustes uhked villad ja eemal mäed. Isegi vesi oli nii soe, et oleks kannatanud ujuda küll. Küll ta ei olnud nii soe kui kindlasti suvel aga korraks karastada ennast oleks isegi saanud. Ümber poolsaare mereäärest sai teha tiiru peale mööda kiviteed tervele saarele. Jalutasin sellest vaid pool, sest esiteks oli meeletult palav ja lõpuks tüütas lihtsalt ära see kõndimine, sest lõppu ei paistnud tulevat. Ei aga tõesti, see on üks ilusamaid linnu kus olen käinud. Kujutan ette, et suvel on seal kindalasti toredam ja mõnusam.

Jalutasin mööda linna tagasi bussijaama ja siis sealt rongijaama. Rong viis mu kõigest 10ne minutiga Monacosse. Haha, tegelikult kui aus olla, siis sõitsin ma pidevalt rongidega jänest. Esimest korda ma arvasin, et siin saab ka rongist piletit osta nagu enamus kohtades, et mingi tädike liigub ringi kes pileteid kontrollib, aga ei, seal pidi pileti juba rongijaamas ostma mingist aparaadist. Ma üritasin teine kord seda aparaati kasutada aga ma ei saand sellega hakkama. Esiteks ma ei osanud prantuskeelt vahetada inglise keeleks ja seal oli aind 2 nuppu mida sai vajutada ja kui ma neid vajutasin siis ei juhtunud midagi ja piletit ma ei saanud. Seega loobusin sellest ja lootsin, et kontroll ei tule rongi.
Monaco - Monte Carlo on teadagi üks fancy rikaste linn. Jep sport autodest mis tänavatel liikusid ja kallid brändid nagu Prada ja muud sarnased tänavatel andsid sellest tunda. Linn oli iseenesest väga kena, kenad pargid ja ilusad uued korda tehtud majad. Arhitektuur nägi välja vana, aga samas oli kõik korda tehtud ja nägi välja uus. Iga poe ees seisid mundrites turvamehed kes enne su kotti vaatasid kui kuhugi sisse sai astuda. Kuulus koht muidugi on Monte Carlo Casino kuhu ma sisse ei julgenud minna, kuna nägin suht malts välja ja äkki nad polekski mind sinna lasknud. Naljakas, et külastasin ühe riigi asemel veel ühte riiki, sest Monaco on üks kõige väiksemaid linnriike. Monacos oli alustatud ka juba jõuludega. Igal pool olid ehitud valged kuusepuud ja jõuluehted. Ütlen ausalt, minus see mingit jõulutunnet ei tekitanud, sest nagu päriselt, palm ja kuusepuu ei sobi omavahel kokku. Nagu, jõulud peavad olema ikka lumega, aga siin lõõmas päike ja kõik on veel nii roheline ja jõulud ei sobi sinna kohe üldse. Natuke ongi imelik mõelda, et kuidas need lõunamaa inimesed niiviisi jõule üldse tähistada saavad. Mina näiteks ei kujuta sellist asja endale ette. Mul peab olema lumi, kuusk, villased sokid ja jõuluvana. Punkt.
Kuna polnud ka midagi söönud, siis istusin tänavakohvikusse maha ja sõin itaalia pärast pastat, mm vot see oli hea. Kell oli ka saamas juba 4 seega liikusin tagasi Nicei poole.
Teepeale jäi veel üks linn- Villefranche kus ma maha hüppasin ja jalutasin ka sealt läbi. Samamoodi nagu St Jean Cap Ferrat, oli see ka suht inimtühi. Linn muidu ise väga armas ja kena aga jaa, suvehooaeg on läbi ja ega seal erilist peale maastiku ja majade midagi vaadata polnud. Jõudsin tagasi hostellisse, puhkasin ja siis otsustasin toidupoodi minna. Eks koju oli vaja osta ka nänni ja lisaks oli mul kopp ees tänavatoidust ja tahtsin midagi muud. Poodides on üsna sarnased asjad mis meilgi, küll aga firmad ja pakendid on teised. Üsna palju oli tooteid mida müüakse meilgi, aga eks see on igalpool suhteliselt nii. Ostsin endale puuvilju ja pasta materjali ning tegin endale hosteli köögis pastat. Kasutasin selliseid tooteid ja makarone mida eestis pole ja pasta tuli tõesti hea. Parim vist mis olen teinud.
St Jean Cap Ferrati sadam


Paloma Beach

Paradiis

Jõulud Monacos

Monte Carlo




Villefranche


4. päev 


Kuna mul erilisi plaane polnud siis sain alles kell 12 hostelist välja. Võtsin ühes kohvikus kana baguetti ja jõin kohvi. Prantsusmaa saiad ja küpsetised on tõesti imemaitsvad. Nad kohe oskavad neid teha. Kõndisin rongijaama ja sealt umbes 20 minutit sõitu Gagnes sur Mer'i. Olin otsinud endale ostukeskuse kus on Primark, mu armastus. Ostukeskus oli üsna uus ja alles ehitatud. Seal olid kõik kõige paremad poed kaasaarvatud ka Forever 21. Mul läks Primarkis umbes 130 eurot ja asju sain selle raha eest 2 kotitäit. Seal on ikka kõik niii odav ja siis ostadki endale asju kokku lihtsalt sellepärast, et need nii odavad on. Ma sain pükse 7 euro eest, pluuse ja igast muid vidinaid mida vaja ja maksin nende eest naeruväärselt odavaid summasid. Ma küll käisin Niceis ka poodides aga seal ei hakkand mitte miskit silma ja lisaks maksavad jube palju. Suht samad hinnad mis Eestis. Oeh mu lemmik pood Forever 21 oli ka seal, nii palju ilusaid asju ja polnud just eriti kallid ka, aga ikka ma ei leidnud sealt endale midagi. Kurb. Shoppasin seal kokku umbes 4 tundi. Mõtlesin küll, et lähen siis sõidan juba  Cannesesse ka, aga aeg oli nii kiiresti läinud ja üsna varsti läks pimedaks, seega jätsin selle homse peale. Jõudsin tagasi Nicei, käisin toidupoes, et veel viimased maiustused koju osta ja siis, keset tänavat andsid mu Primargi paberist kotid lihtsalt otsad. Reaalselt kogu mu kola vedeles keset tänavat ja inimesed aitasid mul neid korjata. Mul polnud ka mingit teist kotti, seega pakkisin kõik lihtsalt kuidagi sinna paberihunnikusse ja käekotti. Õnneks hostelini polnud palju maad ja sain nagu kaamel need asjad sinna veetud. Tegin endale hostelis õhtusöögi ja siis noh, vaatasin padjaklubi ja kättemaksukontorit, sest mitte midagi polnud teha. Ma ei viitsind enam väga õhtuti linna peal ka käia, sest esiteks on see inimtühi ja kõik kohad suletud. Nice oli mul juba suht läbi ka käidud ja siis ei oskandki seal enam midagi teha.


5. päev - Cannes 


Sõitsin rongiga(jänest) Cannesesse. See on ka üsna suur linn umbes 25 km kaugusel Niceist. Rongiga sain sinna üsna kiiresti. Arhitektuurilt oli linn suhteliselt sama mis Nice ja muud linnad siin ümbruses, seega majades midagi huvitavat enam polnud. Küll aga mulle meeldis rand, kus oli lõpuks ometi reaalne mõnus rannaliiv. Ülejäänd rannad kus olin käinud olid kivised ja no seal ennast pikali visata oleks suht valus olnud. Seal oli samuti promenaad nagu Niceis ja üldse see linn meenutas natuke Nicei, midagi üllatavat seal väga ei olnud. Käisin taas nats poodides ja nagu ikka, ma ei leidnud mitte midagi. Kõndisin rongijaama tagasi kust läks buss Nicei. Maksis see nagu ikka 1,5 euri aga sõitis ta sinna jube kaua. Ma magasin vist enamus teed. Buss käis läbi vist kõik võimalikud peatused mis teepeale jäi ja lõpuks see muutus juba tüütuks. Jõudsin tagasi Nicei ja viisin oma telefoni hostelisse laadima. Viimane päes Niceis, seega ei tahtnud enam hostelis ka niisama passida. Käisin söömas, jalutasin promenaadil ja nautisin viimaseid hetki siin imelises linnas. Üritasin suht varakult magama minna, aga nagu ikka, siis kui vaja ei tule und. Äratus oli kell 4 juba ja siis sõitsin taksoga lennujaama. Takso eest maksin 16 eurot. Nagu, miks mõnes kohas takso nii kallis on? Reaalselt kui ma oleks võtnud mingi muu takso oleks alustus juba 35 eurot läinud, aga ma sõitsin Uberiga ja see on natuke odavam. Lennukis magasin terve tee ja kui Amsterdami jõudsin oli mul järgmise lennuni vaid 40 minutit seega sain kohe järgmisele lennule minna. Õnneks mul vedas, kõrvad lukku seekord ei läinud ja sain Maxima Eesti tervisepäevale minna ilma, et ma poleks midagi kuulnud. Reaalselt koju jõudsin ma alles umbes seitsmest õhtul. Seal tervisepäeval olin umbes neljani ja siis läksin Keiti juurde Revalisse sööma.





Oeh, meeletult tore reis oli siiski. Koht ise on juba nii ilus aga ja, natuke igav siiski üksi oli. No aga mis ma ikka teen, kui keegi ei viitsind kaasa tulla. Reisi ma vajasin ja sain natuke oma töö stressist ka lahti ja naudin puhkust täiel rinnal. Kool on ka nüüd viimast nädalat ja siis juba hakkab praktika

Eduardo VII park ja Cristo Rei

Täna käisime üle pika aja jälle Lissaboni avastamas. Kõigepealt läksime Eduardo VII parki, kõik olid seal enne pilte teinud ja siis tahtsime...