teisipäev, 26. september 2017

Praktika esimene päev


Pildiotsingu fundacao champalimaud tulemusestacionamento-Fundacao-Champalimaud
Vahepeal oleme niisama lebotanud. Üks reede käisime Erasmuse peol Urbani klubis ja noh, sai pidutsetud. Enamasti oleme lihtsalt kodus passinud ja puhanud.
Täna oli praktika esimene päev. Oeh, oli raske.
Esiteks buss sõitis sinna nii kaua ja siis kuskil, mitu km enne haiglat peatus buss täiesti lambises kohas kinni ja kõik aeti bussist välja. Haiglani oli kõndida veel pool tundi aga siis läksin esimese bussi juurde kus oli peale kirjutatud Alges ja läksin selle peale, lootes, et see viib mind õigesse kohta. Jäin kõvasti pool tundi hiljaks ka. Jõudsin siis oma haigla, mille nimeks on Chapalimaud center for the unknow. Küsisin infost oma õde ja Emilia asemel tuli mulle vastu hoopis Rui, kes siis ilmselt oskas rohkem inglise keelt kui osakonna juhataja Emilia. Rui näitas mulle haiglat, mis oli meeletult ilus ja uus(2010 sai valmis), riietusruumi ja kõike vajaliku. Olen keemiaravi osakonnas kus siis vähihaiged saavad vajaliku ravi oma vähi tapmiseks. Haigla ise ongi pühendunud põhiliselt vähihaigetele. Lisaks on seal ka silmadega seotud osakond ja siis suured teaduslaborid mis keskenduvad vähile ja nende ravile ja ajuuuringutele. Nemad siis uurivad aju nii lähemalt kui võimalik. Sealolev tehnoloogia on nii uus kui üldse vist võimalik. Haigla rahastaja on Antonio de Sommer Chapalimaud, kes suri enne haigla ehitamist aga tema oli Portugali üks rikkamaid inimesi ja otsusas siis, et tema tahab haigla ehitada.
Osakond, kus ma oma praktikat tegema hakkan on võimas. Seal on haigetele mõnusad nurgakesed kus nad saavad ravi ja samal ajal saavad vaadata telekat või lugeda vms, sest ravi on pikk. Neil on isegi oma privaataed kus nad saavad oma ravi teha. Haiglas on lisaks veel üks suur troopikaaed kus saab jalutada ja asub ta ka mereääres kust avaneb ilus vaade ookeanile.
Okei, esimene päev ma ei saanud midagi aru ja praktiliselt pandi mind arvutitaha õppima, et teaksin kõiki ravimeid mida vähihaiged vajavad. Õppisin need ka ilusti selgeks. Natuke pidin ka patsiendiga suhtlema, kus Rui pani mind olukorda, et pean portugali keeles ültema, et see on see ravim ja see kestab nii kaua, eks ma vigadega ütlesin, aga sain hakkama. Kollektiiv tundus kena ja kõik on noored ja oskasid inglise keelt ka. Kardan, et patsinetidega tuleb pigem raskusi. Loodan ka, et saan minna teistesse osakondasesse kus saan näha näiteks operatsiooni ja seda laborit jne.
Õppida on palju aga loodan, et saan ka mingi hetk praktiliselt kõike harjutada.

neljapäev, 21. september 2017

Turistid


Saame enne praktikat korralikult lebotada ja paneme korralikult turisti. 
Üks päev käisime rannas, selleks sõitsime Cascai linna. Seal on üli mõnusad liivased rannad. Vesi oli küll jääkülm aga korra sai isegi sisse mindud ja päike küttis ikka korralikult. Nii mõndedki meist olid täiesti ära põlenud. Rannas veetsime praktiliselt kogu päeva. Õhtul tegime ühikas süüa ja jõime ühe euroseid veine. Siin osad veinid on reaalselt nii odavad. Portugali kohalikud veinid, enamasti 12,5 kraadi ja maitsvad ka veel. Eile käisime Lissaboni ocenariumis. Pilet maksis 16 euri ja sai vaadata veealust maailma nii palju kui tahad. Üsna lahe oli vaadata kalu, näiteks ka haisid ja minu lemmikuid - meduuse. Nad olid nii kaunid ja ujusid nii elegantselt. Kindlasti on see üks põnev koht mida Lissabonis külastada. Sealt samast kõrval läksid need väiksed kabiinikesed(nagu suusareisidel need asjandused mis sind mäest üles viivad) üle mere ja päris kõrgelt. Üheotsa pilet maksis 3.95 eurot ja sai nautida imelist vaadet nii merele kui linnale. Ütlen ausalt, et see oli päris hirmus tegelt. Minul, kes midagi ei karda võttis ikka südame pekslema küll kui see kabiin rappus ja kõikus. See oli siiski seda väärt ka. Õhtul tahtsime Feirda de Ladrale minna, ehk turule, aga see oli juba kinni kui sinna jõudsime. 
Täna oli meil koolis esimene kohtumine Erasmuse grupiga. Räägiti ära praktika asukohtad, anti juhendaja kontaktid ja räägiti tähtsam ära. Meie Dianaga hakkame praktikal käima kuskil erahaiglas kus on vähiravi, kirurgia osakond jne. Tundub põnev igaljuhul. Pidi olema üks maailma parimaid haiglaid. Asub see kodust tunni kaugusel ühistranspordiga. Homme on kohtumine juhendajaga ja siis juba asume teisipäeval praktikale. 

Täna veetsime terve päeva Colombia ostukeskuses shoppates. Ostsin endale korralikult suurt 2 kotitäit asju, enamik siiski Primarkist ja oeh, seal olid olemas kõik poed millest Eestis puudust tunnen. Raha kulus ka vähe võrreldes sellega mis ma endale kõik kokku ostsin. 

esmaspäev, 18. september 2017

Me oleme kohal!

Ola, espere por favor, obrigado! 
Ehk siis mõned sõnad on ka juba selged, edeneb eksole. 


Esimene päev ärkasime vara, käisime hosteli hommikusööki söömas ja siis läksime juba kooli poolt antud ühikasse, ilma et me teaks kas me üldse saame sinna varem. Ilm oli meeletult ilus ja oeh, see kuumus. Ma pigem sulan selle kuuma käes kui külmetan kuskil Eesti vihmas, ausalt. 
Tegime endale ühistranspordi kaardid, 0,5 eurot maksis kaart ise ja siis iga sõit on 1,45 eurot. Iseteeninduses saab kenasti raha sinna kogu aeg peale laadida ja sõida palju tahad. Siin on sarnane süsteem nagu Londoniski, metroos on liinid värvide järgi ja kui liini vahetad siis ei pea uuesti piletikontroll väravast läbi käima, seega üsna hea. Esimesel korral ei saanud me midagi aru kuhu minema peab ja kas lähme ikka õiges suunas, aga juba teisel päeval sai meile see värk enam-vähem selgeks. 
Lõpuks jõudsime siis kooli juurde, mis asub täpselt Santa Maria haigla kõrval kus töötama hakkame. Tädike seal näitas meile meie toad ja kõik vajaliku ette ja ei saa öelda, et see nüüd väga õudne ühikas oleks. Täitsa korralik ja elatav. Köök, wc, dušš ja köök on ühine ja toad on kahesed. 
Panime ennast riide ja mõtlesime poodi minna. Poodi me lõpuks üles ei leidnud ja otsustasime linna sööma minna, haha otsisime mingi tund aega normaalse hinna ja kvaliteediga söögikohta aga lõpuks läksime ikka Mci, tavaline. Jalutasime natuke linnas, käisime mereääres(või ookean) ja läksime IKEA'sse, et endale ühikasse vajalikud söögi-tegemis tarbed osta. IKEA ise on odav ja mitme peale kokku saime kõik vajaliku mõistliku hinnaga. Hiljem nkn jätame need asjad siia. 
Sõitsime taksoga Pingo Doce toidupoodi kust ostsime omale esimese toidukraami ka. Õhtuks olime ikka päris väsinud, kõndimine ja kuumus väsitab meeletult. 

Täna ärkasime natuke hiljem, uni oli niiii hea. Sättisime end valmis, tegime hommikusöögi ja sõitsime metrooga de Sao Jorge kindlusesse. Enne seda tuli kõndida mööda kitsaid ilusaid vanaaegseid tänavaid mööda mäest üles. Mööda neid kitsaid tänavaid sõitsid ka vanad trammid, millega ka meie hiljem sõitsime. S.Jorge lossi vaateplatvormilt avanes imeilus vaade linnale ja merele. Lossis sai käia tornides kus sai samuti vaadet nautida aga ega seal midagi sellist teha polnud, lihtsalt ilus vaade. 
Kõndisime siis samat teed pidi tagasi Martim Monezi peatuse juurde kust alustas tramm oma teed. Nii nagu Londonis on doubledeckerid, siis Lissabonis on omad kollased Remodelado trammid. Järjekord oli meeletult pikk ja turistid ootasid oma korda, et saaks trammile. Õnneks trammid tulid vist iga viie minuti tagant. Sellel trammil pole ees aknaid, ehk siis sealt sai pea välja pista ja vaadata ümbrust ja tuul ka jahutas mõnusalt. Tramm sõitis ikka meeletult kitsasest kohtadest läbi kus praktiliselt inimesed kes seal kõndisid pidid ennast seina vastu tõmbama, et ei saaks löögi trammilt. Sellega oli hea võimalus näha linna kiiresti ja ilma kõndimata. Lõpp peatus oli,ma eeldan, et keskklinn, sest seal olid kõrged klaasist ärihooned ja uhked majad. Tahtsime minna ühe maja katusele, kus pidi ilus vaade linnale avanema, aga kuna seal oli hind üsna kõrge, siis me siiski ei raatsinud. 


Käisime poes ja sõitsime metrooga koju tagasi. Poes on üsna sarnased hinnad mis eestiski, küll aga on vein palju odavam näiteks. Valik on ka hoopis teistsugusem kui meil. Võiks isegi öelda, et väiksem valik, vähemalt tundus. 
Ühikas tegime süüa ja tutvusime seal hispaanlastega, kes olid samuti tulnud Erasmusega õppima. Tundusid väga toredad inimesed. 
Sai ka ära proovitud Pastel de Nata'd, ehk siis traditsioonilised Portugali koogikesed kus on vanillikreem sees. Oeh, need on tõesti maitsvad ja neid saab siit osta peaaegu igalt poolt. 


Pildiotsingu pasteis de nata tulemus






pühapäev, 17. september 2017

Erasmusega Lissaboni Praktikale!

Hola!

See olen mina, Astrid, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli teise kursuse õde kes suundub kohe Portugali, Lissaboni kliinilise õenduse praktikale, ilma keeleoskuseta ja ilma reaalse inimese praktikata.

Samal ajal kui teised olid juba eestis kuu aega praktikal käinud, siis mina otsustasin seda alles detsembris teha, seega alustan ma nullist, võõras keeles, võõras keskkonnas ja võõraste inimestega. Mul tekkis soov välismaale praktikale minna juba siis, kui meile seminari tulid oma kogemusest rääkima tudengid, kes olid juba Erasmusega välismaal praktikal käinud. Algul küll mõtlesin, et oeh ei tea kas saan piisavalt praktikat ja raudselt ükski patsient ei saa inglise keelest aru ja üldse jube keeruline, aga kui Eve Epner, meie kooli väliskordinaator tuli rääkima, kui palju raha neil üle on ja keegi seda ei kasuta, siis mis seal ikka, riigile ma seda raha ka ei jäta. Seega oli otsustatud: mina lähen välismaale praktikale. Küsisin mitmetelt kursakatelt, kas keegi tahab ka tulla aga enamus olid algul ikka, et ei julge ja, et korteriüüri on vaja maksta ja sada häda veel. Lõpuks siis, mõned nädalad hiljem olime me avaldusi juba kirjutamas neljakesi! Eks nagu ikka, koolis kujunevad nö oma pundid ja sõbrannad, nii siis ka meil on oma ja see on nii tore, et ma saan minna praktikale oma heade sõbrannade ja kursakaaslastega.
Portugali valisime sellepärast, et see tundus soojadest maadest euroopas kõige rohkem selline riik, kus inimesed räägivad inglise keelt. Eks saame näha siis, kas see ka tegelikult vastab arvatule. Valikus oli ka Hispaania ja Kreeka, aga esimene soov oli siiski Portugal.
Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis avaldused tegime ära aprillis, inglise keeles. Tegime seda kõik koos, neli pead on ikka parem kui üks pea.  Koos on ikka lihtsam kui üksi jändamine. Tuli täita nii palju dokumente ja algul ei saanud mitte midagi aru mis kuhu tuleb saata ja mida tegema peab, aga Eve aitas ja juhendas meid ja saime sellega hakkama. Siis me ootasime. No ikka ootasime. Vist kuskil juunis tuli vastus, et jah, ootame teid Lissabonis. Siis tuli hakkata täitma uusi pabereid: ühikale dokumentide saatmine, allkirjastamised, rahastamised ja kõik see.
Okei nüüd läheb põnevaks, nimelt mina siis, Astrid eksole, tegin suure hooga tööle lahkumisavalduse augusti lõpuks ja olin mõtetes juba Lissabonis, aga siis, ups kukkusin Farmakoloogia eksamist läbi ja pidin augustis järeleksamile minema ja see jäi veel kuhugi kuu lõppu ka. Õppisin ja valmistusin siis, aga kukkusin jälle läbi.. Ühe punktiga!!!! Saate aru?!?! Mingi nõme 1 punkt lihtsalt. Oeh see ajas mind vihale ja ma juba hakkasin mõtlema oma elu ümberkorraldamise peale. Hakkasin isegi tööpakkumisi vaatama, sest korteri laen on ju vaja maksta ja elada ka. Praktiliselt olin ma juba loobunud Lissabonist. Olen alati olnud mõtlemisega, et kõik on millegi jaoks ja miski pole juhuslik, ju siis ei olnud see läbikukkumine ka, see pidi midagi mulle õpetama, ja õpetas ka! Tuleb õppida kohe ja esimese korraga kõik ära! Olen ka alati meelestatud, et kõik läheb lõpuks nii nagu minema peab ja lõppkokkuvõttes on see alati hea.
Siis ma ei tea kas see oli jumal või minu pöördumine õppeosakonna poole aga ma sain võimaluse veel üks kord eksamit sooritada. Tehtud! Nädal aega enne lendu sain siis teada, et ma ikkagi saan Lissaboni. Korterisse panin üürilise, pakkisin asjad ja minek!
Aga kuhu ma lähen kui mingit informatsiooni ei ole Lissabonist tulnud? Me eeldasime, et info selle kohta kuhu ja kuna me minema üldse peame tuleb umbes nädal aega enne, aga ei, nemad otsustasid selle alles reedel saata, päev enne lendu. Lisaks saime alles siis teada, et esimene kohtumine toimub 21. septembril, mitte 18'ndal nagu olime arvestanud. Seega peame 4 päeva niisama veetma. Loodame siiski, et me vähemalt saame varem ühikasse ära kolida, sest hosteli eest maksta oleks päris kulukas. Ühe öö oleme me niikuinii hostelis.
Rahandusministeeriumilt ega kooli poolt pole veel stipendumi rahasid ka tulnud seega nii kaua tuleb hakkama saada ja suuri kulutusi teha ei saa.
Olin viimane päev kodus terve päev tööl ja seega ma pidin kõike asju tegema öösel, peale tööd. Ega ma siis ei kavatsenduki magama minna, sest lend läks nii vara, 6.15 ja kui ma oleks magama läinud, siis ma oleks ilmselt sisse maganud. Ma olen Astrid, seega ma viimasel hetkel pidin ikka jooksma, sest ma vaatasin umbes kella poole neljani rahulikult Vallalist Kaunitari ja mõtlesin, et aega on. Nii palju oli teha: viimased asjad kokku pakkida, nõud pesta, ennast pesta ja mul oli aega selleks umbes pool tundi. Lennujaama jõudsin ikkagi poole viieks ja siis ma nägin neid järjekordi mis check-ini ees ootasid, oeh ma kirusin ennast. Kartsin, et jään lennule hiljaks. Lisaks ma põdesin hullult, et mu kohver kaalub rohkem kui tohiks. Kaalusin seda seal lindil ja 2 kg jäi ülegi. See tähendab seda, et ma pean enamus vanu asju Portugali jätma kui tahan uusi osta.
Tegelikult läks check-ini ja turvakontrolliga üsna kiiresti ja mul jäi veel 45 minutit aega oodata. Lisaks pardale laskmine hilines ja siis ma passisingi seal. Tundus veits kahtlane, kui nägin ühte tüüpi taskulambiga lennukikere kontrollimas, lisaks käisid seal mitmed erinevad autod kes toimetasid igasuguste asjadega. Natuke kartsin, et raudselt on lennukil midagi viga ja suren teel Stockholmi. Oleks siis juba Lissabon, aga ei ma suren Stockholmi lennukil. Päris masendav on passida just Stockholmi lennujaamas 12 tundi, sest Rootsit ma külastasin tööl nädala jooksul 3 korda.
Jõudes siis lõupuks Rootsi, otsisin ma lennujaamas  mingi tund aega kohta kus magada. Lugesin igast plaanide pealt, et kuskil on mingi avalik Lounge, mitte businessklassi oma, aga ega ma lõpuks ei leidnudki seda üles ja magasin lennujaama teises otsas toolide peal kus oli suht haudvaikus. Naljakas, ühelpool lennujaama oli rängalt rahvast ja siis teine pool lennujaama on täiesti tühi. Mõni üksik kohvik oli ja ka nemad nokkisid nina ja tegid aega parajaks. Veetsin oma kogu aja seal kursakaid oodates. Magada ka väga ei saanud, nii külm oli ja iga mingi 10ne minuti tagant tuli kõlartitest jälle mingi teadanne, kõrvaklapid ka ei aidanud selle puhul.
Lissaboni lend väljus alles õhtul kuue aeg ja sinna me jõuame alles kell 22 ja siis peame hostelisse kiirustama. Saime suht odavalt neljase toa. Asub täpselt vanalinnas mere ääres peo tänava alguses ja buss lennujaamast sõidab ka otse sinna.

Järgmise postitusega olen juba jõudnud Lissaboni ja seiklus võib alata!  

laupäev, 16. september 2017

Prantsuse Riviera, Nice 2016

Lõpuks ometi on see päev käes kus saan Eestist hetkeks minema sooja ja päikse kätte. Nice on minust hetkel paari tunni kaugusel, sest ootan Amsterdamis uut lendu. Yaaas, kõrvad on lukus ja nohu ka nats halb aga muidu on kõik okei.
Nii alustame siis otsast...

Idee ja reisi planeerimine

Ma polnud  varem midagi kuulnud nii kaunist kohast nagu Lōuna-Prantsusmaa. Teadsin, et seal käiakse puhkamas, aga mingeid pilte ma polnud vaadanud ja ei osanud sellest kohast midagi oodata. Ajal kui reisi otsisin, sirvisin Reisidiilide lehekülge ja jäi silma üliodav pakkumine Nicei. Mõtlesin siis, et okei tundub kena koht ja natuke soojem ka kui Eestis(~13-18 kraadi). Vaatasin neid pilte googlest ja siis mõeldud-tehtud, sinna ma lähen. Huvi pärast  uurisin kui palju läheks reis kokku kui osta mujalt eraldi lennupiletid ja hotell.  Momondost leidsin lennu 180 euroga edasi-tagasi Nicei. Läbi Tickets.com'i ostsin ära omale lennupiletid ja Hostelworldis broneerisin hosteli. Nagu ikka, mida odavam seda parem ja sellepärast valisin backpackerite hosteli kus ollakse mitmekesi toas. Mulle see sobib ja mul suht ükskõik kas jagan kellegagi tuba vōi mitte. Võtsin 7e kohalise tüdrukute toa ja maksin selle eest 75 euri 5 ööd. Hotell on veel kesklinnas ja shoppingu  tänav, vanalinn ja meri on kõik paari minuti kaugusel.
Kui hotell bronnitud ja lennupiletid ostetud, hakkasin uurima linna ja kõige muu põneva kohta mis sealt võib leida. Natuge googlet ja varsti oli mul valmis juba reisikava ja teadsin täpselt kuhu minna ja mida teha. 5 päeva tuleb ju kuidagi ära sisustada. Põnev oli vaadata neid pilte kõikide nende imelistest kohtadest ja siis tekkis veel suurem tahtmine juba minna. Päris igav oleks minna reisile nii, et sa isegi ei tea mis sind ees ootab ja mingeid plaane ei tee. Võib-olla kui ma poleks googeldanud ei saakski ma teada nendest kohtadest mis oma listi lisasin.

1. päev - lendamine, Nice 


Ärkasin kell 6.30 hommikul, täiega kahetsen, et mitte nats hiljem sest pidin lennujaamas üsna kaua passima. Läksin siis omast arust bussi ootama millega Rahumäelt Ülemiste juurde oleks saanud ja siis kui olin seal juba 20 min seisnud avastasin, et ups laupäeval liin ei teenindagi. Kutsusin omale takso mis õnneks jõudis kohale suht kiirelt ja umbes poole 8ks olin juba lennujaamas. Mõtlesin, et okei see oli aind üks apsakas ja rohkem midagi ei juhtu, aga ei muidugi, ma ju ei pakkind oma meike plastikkotti ja siis pidin minema turvavärvast välja, et neid kuradima kotte osta. Ma ei ta üldse mind peeti mingiks kriminaaliks vist, sest mu kohvrile ja kotile tegid nad kõik võimalikud proovid. Passisin seal siis ja ootasin, et saaks edasi liikuda. Endamisi mõtlesin juba, et kui nüüd midagi veel peaks juhtuma a la lennu ärajäämine või miskit siis lihtsalt pole minu päev minna reisile. Õnneks nii ei juhtunud ja sain rahulikult edasi liikuda ja oma lendu oodata. Kohvikust võtsin ühe salati ja latte ja passisin seal mingi tund aega. Lennukis jäin ma magama, õnneks, sest see sõitmine on ikka nii tüütu. Candy Crushis said elud ka otsa ja no mitte midagi polnud teha. Tõustes mul kõrvad lukku õnneks ei läinud aga maandudes oli see oiii kui valus. Ma mõtlesin reaalselt, et mu pea lõhkeb kohe. Nii teravad valud lõid kõrvadesse, pähe, kaela ja isegi sõrmeotstesse vist. Aga mida madalamale jõudsime seda kergemaks läks. Õnneks oli mul nohu, ja sain ilusti kõrvad lahti nuusata. Jõudsin siis Amsterdami Schipholi lennujaama. Uhh see on ikka tõsiselt suur lennujaam ja väravaid on seal ka nii palju. Siit lähevad lennud igale poole maailma. Lennujaam ise on nii suur, aga normaalset söögikohta ma ikka ei leidnud, enamus on mingid poed ja niisama istumiskohad. Aga oma 2 tundi lõin surnuks suitsuruumi kõrval olevas kohviputkas, mugav. Lend läks ka sealt samast ja ei pidanud kuhugi lennujaama teise otsa kõndima.

Astusin lennujaamast välja ja siis sattusin juba vaimustusse kui ilus ja soe seal on. Sõitsin bussiga linna mööda kuulsat promenaadi. Palmid, ilusad antiiksed majad, meri ja päikseloojang - lihtsalt vau.
Tulin maha hostelile kõige lähimas peatuses ja kõndisin mööda peaväljakut hostelini. Hosteli läheduses on kõik mis vaja: poodide tänav ümber nurga mis on umbes 2 km pikk ja seal leiab kõiki brände mis üldse maailmas olemas on vist, vanalinn paari minuti kaugusel, promenaad 5 minuti kaugusel ja kõiksugu söögikohad jne. Jõudsin hostelisse, maksin oma broneeringu ja panin asjad ära. Vaatasin siin nats ringi ja tormasin välja. Selleks hetkel oli juba väljas pime, kell oli mingi pool 6. Jalutasin promenaadil ja käisin tiiru vanalinnas. Ōhtul on vanalinn nagu surnud paik, kõik pannakse kell 6 kinni ja inimesi ei liigu. Kahtlesin sügavalt  kas üldse olen õiges kohas. Päris õudne oli seal nii tühjadel ja üksi tänaval liikuda. Mida lähemale ma peaväljakule jõudsin seda rohkem inimesi tekkis. Kõndisin siis veidike Massina tänaval kus on kõik need poed. Erilist vaimustust shoppata polnud,  aga jaa valik on meeletu ja nii mõneski kohas olid suured allahindlused. Huvitav oli ka vaadata, et tänavatel liikusid massirahutuste tõttu relvaga mundris mehed, vähemalt on mul kindlus, et silma hoitakse peal. Enamus poode pannakse ka kell 8 kinni, ehk siis elu linnas kaob kodudesse. Nii läksin ka mina hostelisse ära. Ütleme nii, et esimese päeva kohta on üksinda reisida ikka natukene igav. Pole kellegagi rääkida ja emotsiooni jagada, aga see oli alles esimene päev. Pärast istusin hosteli fojees ja mõtlesin, kas minna vōi mitte Bar Crawliga peole. Lõpuks ikkagi läksin, kuigi olin mega väsinud. Bar Crawl Niceis on seltskond kus võõrad inimesed kogunevad kokku ja käivad koos peol. Koguneti minu hostelis ja siin tehti ühine esimene mäng. Meid jagati võistkonda ja siis mõlemalt poolt alustati õlle joomist, kulistasid õlle alla ja siis pidid saama tühja topsi ava pahupidi ühe sõrmega lükates. Kui said selle õigesti võis järgmine jooma hakkata ja nii kuni viimaseni, see võistkond kes esimesena lõpetas oli võitja. Meie meeskond võitis jee. Bar Crawlis osalemine maksab 15 euri ja siis saad 4a pubisse tasuta sisse ja igast kohast hinnaalandust ja tasuta shotte. Kui inimestega oli tutvust tehtud liikusime esimesse baari milleks oli Latino baar. Koht oli rahvast täis ja inimesed tantsisid salsat. Meil oli seltskonnas paarike Lōuna-Ameerikast ja siis nad õpetasid mulle ja ühele briti kutile kuidas salsat tantsida. Vauu vot see oli kogemus. Ma polnud kunagi varem seda nii tantsinud ja pean ütlema, et see on kuradima keeruline. Kogu aeg pead astuma keskele ja siis igale poole mujale ja jälle keskele. Lisaks on ka puusaliigitused tähtsad. Salsat peab tunnetama, seda ei saa lihtsalt pähe õppida. Selgeks ma seda ilmselgelt ei saanud aga põhi sammud jäid meelde. Seal tegin paar jooki ja ühe shoti ja liikusime edasi Iiri pubisse. Kohapeal mängis bänd ja rahvast oli meeletult. Meie siis britiga, ameeriklasega, austraalasega ja iiri kutiga möllasime ja laulsime kaasa seal lava ees. Tohutult kirju ja tore seltskond oli kokku tulnud. Inimesi oli igalt poolt maailmast ja põnev oli kuulata nende lugusid. Oehh ja nende perfektne inglise keel, nii hea on seda kuulata. Kusjuures britil, iiril, ameerikal ja austraalial on ikka täiega keelte erinevust näha. Kõikidel teistel on aksendid peale ameerika. Ameerika tundub siuke tavaline, sest seda kuuleb igal pool. Kõige lahedam on siiski briti aksent.
Edasi liikusime klubi taolisse asja ja sealt edasi lähevad pildid juba natuke häguseks. Pärast läksime me veel ühte klubisse ja siis mingisse pubisse mis oli nii inimesi täis kui ikka andis olla. Seal oli mingi esineja ja no reaalselt seal ei saandki astuda. Lihtsalt seisin rahvamassi keskel ja tammusin koha peal. Nii täis kohta ma pole veel näinud. Koju ma sain kell 5, nii et ma isegi ei teadnud kus ma olen aga kuidagi orienteerusin ära. Õhtu oli väga tore ja mul on hea meel, et ma nendega kaasa läksin. Sain nii paljude toredate inimestega tuttavaks tervest maailmast kes mind meeleldi külla ootavad ja oma linna näitavad.
Ajaa muideks, Prantsusmaal oleks hea varuda sularaha, sest siin alla 15 euro kaardiga maksta ei saa. Mina pidin eile pangaautomaati jooksma peolt sellepärast.








2.päev - Nice


Äratuse panin 9ks aga ikka sain üles alles kell 10. Käisin pesus ja siis läksin juba linna peale. Nii õudne oli ärgata, sest enesetunne just kõige parem polnud. Õnneks  subway sai ja kohv parandasid seda. Jalutasin promenaadil ja liikusin Colline du Chateau poole. Seal nägin aga ühte Marokko tüüpi kellega eile peol olin. Liikusime siis koos mäest üles. Vaade mis sealt ülevalt avanes oli hingemattev. Meri, linn, alpid ja loodus seal on meeletult ilus. Jalutasime seal ringi ja siis liikusime mööda treppe alla vanalinna. Vanalinnas külastasime lilleturgu kust ostsin meeletult head mandariinid ja viinamarjad. Hiljem istusime ühes tänava kohvikus ja rääkisime juttu. Tore oli leida endale teekonna kaaslane, üksi tegelt pn ikka natuke igav. Üritasin ka ratast rentida aga ma ei saanud sellega hakkama. Seal oli mingi keeruline süsteem ja ma ei saand mitte midagi aru. Lõpuks loobusin ja läksin hetkeks hostelisse puhkama. Käisin linnas söömas ja jalutasin jälle promenaadil. Seal oli üks park ja pargis oli mälestuskoht Nicei terrorirûnnakus hukkunute auks. Seal oli meeletult palju lilli, küünlaid ja mänguasju. Igaüks sai sinna midagi jätta ja siis end raamatusse kirja panna. Kurb oli seal olla ja tundsin nii kaasa nende kõikide hukkunute peredele.
Istusin promenaadil ja vaatasin päikeseloojangut. Eemal mängisid muusikud ja tundsin ennast seal nii hästi. Kodus olles pead ikka midagi tegema ja mõtlema oma asjade peale aga siin olin kuidagi täiesti vaba. Nii hea.
Tulin tagasi hostelisse kus tegin kerge uinaku ja läksin siis jälle linna sööma. Kuna nagu ikka, kõik kohad pannakse nii vara kinni siis tuli leppida Maciga. Vastik on üksi õhtuti kõndida kui pea iga mees vaatab sind kui ihaldusobjekti. Reaalselt mehed on siin nii julged ja teevadki tänaval komplimente või lihtsalt silma. See on isegi natuke hirmutav. Üldiselt ma ei vaata neile isegi otsa ja kõnnin rahulikult edasi. Ega ma päris täpselt polegi aru saand milline see tõeline prantsuse mees on, sest enamus siin on sisserânnanud või turistid. Moslemid, türgi välimusega mehed, asiaadid, mustad ja veel igasuguseid.
Hiljem istusin Blaireiga USAst hosteli baaris. Jõime veini ja rääkisime juttu. Ta ikka tohutult inspireeris mind peale kooli see reisimine ette võtta. Tema lihtsalt ostiski ühe otsa pileti kuhugi ja siis sealt vaatab edasi kuhu lâheb ja nii terve aasta jooksul. Euroopas reisides võib väga odavalt hakkama saada. Ntks siit Barcelonasse on rongiga 9 tundi sõita ja maksad selle eest umbes 30 eurot. Lennukiga minnes saad kiiremini kohale ja maksad 60 eurot. Kui veel ööbida backpacerite hostelis mis maksavad 10-20 eurot öö siis saadki üsna odavalt kogu euroopa läbi reisida. Eriti kui sul on europass ringi sõitmiseks siis saad praktiliselt tasuta sõita. Maksad enne lihtsalt suurema summa ja pärast ei pea selle pärast enam muretsema. Tahan ja plaaningi selle kindlasti ette võtta. Esialgu ainult euroopa aga miks mitte ka minna kaugemale kui võimalus on. Kui veel teha mõnes kohas ka lühiotsalisi töid siis saab selle poole aastaga väga ilusti hakkama. Lisaks pole euroopast probleem tagasi eestisse minna sest vahemaad on nii väikesed.

Colline du Chateau




Terrorirünnaku ohvrite mälestuspaik




3. päev - St Jean Cap Ferrat, Monaco, Monte Carlo, Villefranche



Ärkasin varakult ja sõitsin nr 81 bussiga St Jean Cap Ferrati poole. Bussipileti hind pea igasse linna maksab vaid 1.5 eurot, mis on üliodav.  Buss sõitis mööda rannikuäärt ja sealt avanesid imeilusad vaated alpidele, merele ja linnadele seal ümbruses. Väljas oli umbes 20 kraadi ja päike kiirgas taevas. Jõudsin St Jean Cap Ferratisse sadama juurde. Linn oli üsna inimtühi. Poed olid kõik kinni ja liikumas nägin väga väheseid inimesi, enamasti olid need turistid. Ilmselt on seal linnas enamus rikaste perede suvekodud ja talveks on nad läinud oma päris koju. Jalutasin mööda kitsaid tänavaid ranna poole. Nimelt on seal poolsaarel kõige ilusamad rannad, need on sellised eksootilised ja ometigi on need Euroopas mitte Bali saartel. Paloma Beachi rand oli tõesti märkimisväärselt kaunis rand. Helesinine vesi, üleval kõrgustes uhked villad ja eemal mäed. Isegi vesi oli nii soe, et oleks kannatanud ujuda küll. Küll ta ei olnud nii soe kui kindlasti suvel aga korraks karastada ennast oleks isegi saanud. Ümber poolsaare mereäärest sai teha tiiru peale mööda kiviteed tervele saarele. Jalutasin sellest vaid pool, sest esiteks oli meeletult palav ja lõpuks tüütas lihtsalt ära see kõndimine, sest lõppu ei paistnud tulevat. Ei aga tõesti, see on üks ilusamaid linnu kus olen käinud. Kujutan ette, et suvel on seal kindalasti toredam ja mõnusam.

Jalutasin mööda linna tagasi bussijaama ja siis sealt rongijaama. Rong viis mu kõigest 10ne minutiga Monacosse. Haha, tegelikult kui aus olla, siis sõitsin ma pidevalt rongidega jänest. Esimest korda ma arvasin, et siin saab ka rongist piletit osta nagu enamus kohtades, et mingi tädike liigub ringi kes pileteid kontrollib, aga ei, seal pidi pileti juba rongijaamas ostma mingist aparaadist. Ma üritasin teine kord seda aparaati kasutada aga ma ei saand sellega hakkama. Esiteks ma ei osanud prantuskeelt vahetada inglise keeleks ja seal oli aind 2 nuppu mida sai vajutada ja kui ma neid vajutasin siis ei juhtunud midagi ja piletit ma ei saanud. Seega loobusin sellest ja lootsin, et kontroll ei tule rongi.
Monaco - Monte Carlo on teadagi üks fancy rikaste linn. Jep sport autodest mis tänavatel liikusid ja kallid brändid nagu Prada ja muud sarnased tänavatel andsid sellest tunda. Linn oli iseenesest väga kena, kenad pargid ja ilusad uued korda tehtud majad. Arhitektuur nägi välja vana, aga samas oli kõik korda tehtud ja nägi välja uus. Iga poe ees seisid mundrites turvamehed kes enne su kotti vaatasid kui kuhugi sisse sai astuda. Kuulus koht muidugi on Monte Carlo Casino kuhu ma sisse ei julgenud minna, kuna nägin suht malts välja ja äkki nad polekski mind sinna lasknud. Naljakas, et külastasin ühe riigi asemel veel ühte riiki, sest Monaco on üks kõige väiksemaid linnriike. Monacos oli alustatud ka juba jõuludega. Igal pool olid ehitud valged kuusepuud ja jõuluehted. Ütlen ausalt, minus see mingit jõulutunnet ei tekitanud, sest nagu päriselt, palm ja kuusepuu ei sobi omavahel kokku. Nagu, jõulud peavad olema ikka lumega, aga siin lõõmas päike ja kõik on veel nii roheline ja jõulud ei sobi sinna kohe üldse. Natuke ongi imelik mõelda, et kuidas need lõunamaa inimesed niiviisi jõule üldse tähistada saavad. Mina näiteks ei kujuta sellist asja endale ette. Mul peab olema lumi, kuusk, villased sokid ja jõuluvana. Punkt.
Kuna polnud ka midagi söönud, siis istusin tänavakohvikusse maha ja sõin itaalia pärast pastat, mm vot see oli hea. Kell oli ka saamas juba 4 seega liikusin tagasi Nicei poole.
Teepeale jäi veel üks linn- Villefranche kus ma maha hüppasin ja jalutasin ka sealt läbi. Samamoodi nagu St Jean Cap Ferrat, oli see ka suht inimtühi. Linn muidu ise väga armas ja kena aga jaa, suvehooaeg on läbi ja ega seal erilist peale maastiku ja majade midagi vaadata polnud. Jõudsin tagasi hostellisse, puhkasin ja siis otsustasin toidupoodi minna. Eks koju oli vaja osta ka nänni ja lisaks oli mul kopp ees tänavatoidust ja tahtsin midagi muud. Poodides on üsna sarnased asjad mis meilgi, küll aga firmad ja pakendid on teised. Üsna palju oli tooteid mida müüakse meilgi, aga eks see on igalpool suhteliselt nii. Ostsin endale puuvilju ja pasta materjali ning tegin endale hosteli köögis pastat. Kasutasin selliseid tooteid ja makarone mida eestis pole ja pasta tuli tõesti hea. Parim vist mis olen teinud.
St Jean Cap Ferrati sadam


Paloma Beach

Paradiis

Jõulud Monacos

Monte Carlo




Villefranche


4. päev 


Kuna mul erilisi plaane polnud siis sain alles kell 12 hostelist välja. Võtsin ühes kohvikus kana baguetti ja jõin kohvi. Prantsusmaa saiad ja küpsetised on tõesti imemaitsvad. Nad kohe oskavad neid teha. Kõndisin rongijaama ja sealt umbes 20 minutit sõitu Gagnes sur Mer'i. Olin otsinud endale ostukeskuse kus on Primark, mu armastus. Ostukeskus oli üsna uus ja alles ehitatud. Seal olid kõik kõige paremad poed kaasaarvatud ka Forever 21. Mul läks Primarkis umbes 130 eurot ja asju sain selle raha eest 2 kotitäit. Seal on ikka kõik niii odav ja siis ostadki endale asju kokku lihtsalt sellepärast, et need nii odavad on. Ma sain pükse 7 euro eest, pluuse ja igast muid vidinaid mida vaja ja maksin nende eest naeruväärselt odavaid summasid. Ma küll käisin Niceis ka poodides aga seal ei hakkand mitte miskit silma ja lisaks maksavad jube palju. Suht samad hinnad mis Eestis. Oeh mu lemmik pood Forever 21 oli ka seal, nii palju ilusaid asju ja polnud just eriti kallid ka, aga ikka ma ei leidnud sealt endale midagi. Kurb. Shoppasin seal kokku umbes 4 tundi. Mõtlesin küll, et lähen siis sõidan juba  Cannesesse ka, aga aeg oli nii kiiresti läinud ja üsna varsti läks pimedaks, seega jätsin selle homse peale. Jõudsin tagasi Nicei, käisin toidupoes, et veel viimased maiustused koju osta ja siis, keset tänavat andsid mu Primargi paberist kotid lihtsalt otsad. Reaalselt kogu mu kola vedeles keset tänavat ja inimesed aitasid mul neid korjata. Mul polnud ka mingit teist kotti, seega pakkisin kõik lihtsalt kuidagi sinna paberihunnikusse ja käekotti. Õnneks hostelini polnud palju maad ja sain nagu kaamel need asjad sinna veetud. Tegin endale hostelis õhtusöögi ja siis noh, vaatasin padjaklubi ja kättemaksukontorit, sest mitte midagi polnud teha. Ma ei viitsind enam väga õhtuti linna peal ka käia, sest esiteks on see inimtühi ja kõik kohad suletud. Nice oli mul juba suht läbi ka käidud ja siis ei oskandki seal enam midagi teha.


5. päev - Cannes 


Sõitsin rongiga(jänest) Cannesesse. See on ka üsna suur linn umbes 25 km kaugusel Niceist. Rongiga sain sinna üsna kiiresti. Arhitektuurilt oli linn suhteliselt sama mis Nice ja muud linnad siin ümbruses, seega majades midagi huvitavat enam polnud. Küll aga mulle meeldis rand, kus oli lõpuks ometi reaalne mõnus rannaliiv. Ülejäänd rannad kus olin käinud olid kivised ja no seal ennast pikali visata oleks suht valus olnud. Seal oli samuti promenaad nagu Niceis ja üldse see linn meenutas natuke Nicei, midagi üllatavat seal väga ei olnud. Käisin taas nats poodides ja nagu ikka, ma ei leidnud mitte midagi. Kõndisin rongijaama tagasi kust läks buss Nicei. Maksis see nagu ikka 1,5 euri aga sõitis ta sinna jube kaua. Ma magasin vist enamus teed. Buss käis läbi vist kõik võimalikud peatused mis teepeale jäi ja lõpuks see muutus juba tüütuks. Jõudsin tagasi Nicei ja viisin oma telefoni hostelisse laadima. Viimane päes Niceis, seega ei tahtnud enam hostelis ka niisama passida. Käisin söömas, jalutasin promenaadil ja nautisin viimaseid hetki siin imelises linnas. Üritasin suht varakult magama minna, aga nagu ikka, siis kui vaja ei tule und. Äratus oli kell 4 juba ja siis sõitsin taksoga lennujaama. Takso eest maksin 16 eurot. Nagu, miks mõnes kohas takso nii kallis on? Reaalselt kui ma oleks võtnud mingi muu takso oleks alustus juba 35 eurot läinud, aga ma sõitsin Uberiga ja see on natuke odavam. Lennukis magasin terve tee ja kui Amsterdami jõudsin oli mul järgmise lennuni vaid 40 minutit seega sain kohe järgmisele lennule minna. Õnneks mul vedas, kõrvad lukku seekord ei läinud ja sain Maxima Eesti tervisepäevale minna ilma, et ma poleks midagi kuulnud. Reaalselt koju jõudsin ma alles umbes seitsmest õhtul. Seal tervisepäeval olin umbes neljani ja siis läksin Keiti juurde Revalisse sööma.





Oeh, meeletult tore reis oli siiski. Koht ise on juba nii ilus aga ja, natuke igav siiski üksi oli. No aga mis ma ikka teen, kui keegi ei viitsind kaasa tulla. Reisi ma vajasin ja sain natuke oma töö stressist ka lahti ja naudin puhkust täiel rinnal. Kool on ka nüüd viimast nädalat ja siis juba hakkab praktika

Minu London 2015


Tere armsad lugejad! 


See on siis minu reisiblogi. Kunagi on hea endal lugeda ja loodetavasti tuleb see blogi ka teistele reisisõpradele kasuks uute kohtade avastamisel.
Esiteks tahaksin ma kirja panna oma Londoni reis Katariinaga. Seal ma käisin 20-23 märts 2015, ehk siis kevadvaheajal. Eelmine aasta samal ajal käisin ka Londonis koolireisiga mille ma ise korraldasin, aga kohe peale seda reisi teadsin, et tahan tagasi minna.
Piletid Londonisse sain ma väga odavalt, 60€ edasi-tagasi ja lisaks võtsime me ka pagasi 20kg. Katariinal läks pilet pisut kallimaks kuna tuli teha ka nimevahetus, sest ta tuli teise inimese asemel. Nimevahetus maksab Ryanairil 110€, täiesti uskumatu hind selleks, et vahetada ära ainult 2 sõna. Ryanair võtab iga asja eest raha. Näiteks lugesin, et kui unustad boarding passi välja printida, siis maksad jälle mingi summa, et nemad selle prindiksid. Nimevahetuse juures mõtlesime ka uue pileti ostmisele, aga see oleks 10 eurot kallim tulnud, niiet ei olnud väga vahet. Mina ostsin õnneks õigel ajal piletid ära. Piletite ostmisel tuleb iga päev jälgida hindu, sest need kõiguvad kogu aeg ja olen kuulnud, et Londonisse on saadud isegi viie euroga. Uskumatu!
Enne reisi ma kogusin kokku kõik võimaliku informatsiooni mis meil seal võib vaja minna,  alustades hosteli asukohast kuni metroodeni välja. Ma otsisin isegi välja kust peatusest kuhu saab, mis liini pidi jne. Pärast tuli välja, et ma ei pidanud oma kogutud materjali isegi kasutama kuna kõik oli seal nii lihtne ja loogiline. Ma kujutasin enne reisi ette seda kuidas me üldse lennukile saame ja Londonis miljoneid kordi ära eksime aga mitte midagi sellist õnneks ei juhtunud.
Lennupäeval ärkasin mina alles kell kuus hommikul, asjad põhimõtteliselt täiesti pakkimata. Kui asjad koos ja miljon korda üle kontrollitud kas kõik ikka sai võetud, sõitsin Viljandi ja sain Kataga kokku, me pidime enne bussile minekut tõstma tema asjad minu kohvrisse, sest me võtsime kohvri kahe peale, mis on igati säästlik ja kergem.
Kui me lennujaama jõudsime saime kohe oma pagasi ära anda ja läbisime turvakontrolli. Öeldakse, et lennujaama tuleks kohale minna vähemalt 2 tundi enne. Mina nii ei arva. Eestis on väga väike lennuaam ja väljub vähe lende, seega ootamist on väga vähe või pole peaaegu üldse. Piisab ka sellest kui tund või poolteist enne kohale minna, sest muidu peaksite lihtsalt mõttetult ootama. Varem kui kaks tundi ei tasuks sinna kindlasti minna, aga eks kõik sõltubki sellest, kui palju lende sel päeval väljub.
Probleem tekkis meil ainult piirivalveametnikuga, sest Katariina on alaealine ja vajab vanema luba, et ta saaks reisida. Meie aga unustasime selle kohta lugeda ja piirivalve tädi oli natuke kuri, aga õnneks saime me selle korda, kuna piirivalvetädi helistas Katariina emale. Lend oli ka nõme, kõrvad läksid jälle lukku ja und ei tahtnud ka tulla + ma unustasin kõrvaklapid koju, ehk siis masendav.
Stanstedi lennujaamast pidime minema bussiga, mis sõidab Londoni tunduvalt kauem, aga kuna rongid ei töötanud, ei jäänud meil muud üle. Buss pidi sõitma poolteist tundi, aga me sõitsime kindlalt tund aega rohkem, sest linnas oli kohutav liiklus ja ummikud.
Lõpuks jõudsime hostelisse The Walrus Bar & Hostel, kus oli jälle probleem - Kata on alaealine ja ta tohiks seal ööbida ainult 25.aastase isikuga. Meil lubati hostelisse jääda tingimusel, et Kata ei tarvita alkoholi, ei ole alates kella kaheksast baaris ja et vanem saadab kirja koos allkirja ja dokumendiga, et ta teab, et ta seal ööbib. Ka selle saime korda. Niiet, kui te kavatsete reisida üksi või sõpradega, olles veel alaealine, siis ärge unustage kindlasti mingeid vanema lubasid koju!
Meie ööbisime kahekesi kahekümneses toas. Algul tundus see hirmutav aga pärast ei pannud me enam tähelegi, et seal olid lisaks meile ka võõrad, kusjuures tegelikult väga toredad inimesed. Järgmisel päeval ilmusid sinna ka eestlased Belgiast, kes olid ka väga toredad.
Hostelisse jõudsime me võib-olla 15 enne viite ja juba kella viieks pidime hakkama liikuma linna O2 kontserdimajja Xfactori Live Touri vaatama. Me arvasime, et see algab kell kuus, sellepärast me mingi jooksime räigelt sinna, aga tegelikult hakkas sisselaskmine alles siis, mis tähendas, et me pidime 2 tundi seal passima, selleasemel, et linnas veidi enne ringi jalutada.
Ma arvasin, et see kontsert tuleb igav ja on mõttetu raha raiskmine, aga pidin eksima, kontsert oli tegelikult väga lahe ja hea. Me nägime ju võib olla tulevasi maailmakuulsaid staare, mis on nii lahe. Peale kontserti läksime me hostelisse tagasi, laadisime akusid köögis ja siis läksime magama. Linna sel päeval näha ei jõudnud.
Järgmine päev ärkasime vara, väga vara, sest seal on ju kell 2 tundi taga, aga me suutsime ilusti üles tõusta. Hostelis oli hommikusöök väga hea. Valikus oli sai erinevate mooside, nussa või siis lihtsalt röstsai, lisaks sai ka hommikuhelbeid piimaga, kohvi, teed,mahla, kakaod, puuvilju ja midagi magusat. Väga hea hommikusöök selle hinna eest. Hostel maksis ka väga vähe. 70€ kolm ööd, mis on täiesti mõistlik hind, võrreldes sellega kui palju maksavad Londoni hotellid. Londonis on üldse kõik väga kallis, söök, alkohol, tubakas, transport, elamine ja lõbutsemine. Ainuke hea asi Londoni juures on tasuta muuseumid, mis on väga tore ja ka riided on seal odavad, sest seal on allahindluseid pidevalt. Primark on siiski kõige odavam. Näiteks kolme naela eest sain ma endale jalanõud ja pesu üldse kahe naelaga vms. Paljud asjad on ka ainult üks nael. Ülimalt head hinnad. Asjad ei pea sealt ostes küll kaua vastu, aga minule pole see mingi probleem, sest mina ei kanna niikuinii riideid üle aasta tavaliselt.
Kõige armsam ja nunnum pood on seal ilmselgelt Disney Store. Terve pood on lihtsalt täis igasuguseid printsesse, nukke, riideid, mänguasju - ühesõnaga kõike mis disneyga seotud. Meie Kataga näiteks istusime hoopis multika nurgas ja vaatasime videosid, haha. Natuke naljakas oli, et täiskasvanud inimesed istuvad kolmeaastaste printsessidega ühe laua taga, teevad nukudele patse ja vaatavad Frozeni videosid, aga see pood lihtsalt on niii armas ja tuleb tunnistada, et ma olen siiamaani suur disney fänn!
Metroo
Linnatranspordiga liikumiseks kasutasime me Oyster kaarti. Üks sõit maksab 2.30 naela, mis ei ole just kõige odavam. Metrooga on minu meelest Londonis kõige mugavam ja parem liikuda. Saab kiiresti kohale ja see süsteem on seal väga lihtne. Algul ma ei saand midagi aru nendest liinidest ja kuhu minema peab vms aga lõpuks sain selle kõik selgeks ja usute või mitte, see polnudki nii raske. Lihtsalt peab teadma kuhu peatusesse tahad minna ja siis vaatad milliseid liinepidi sul kõige lihtsam minna on. Bussiga on ka tore liigelda, näeb linna ja on põnevam istuda seal teisel korrusel ja nautida aga kui on oluline kiirus siis on kindlasti metroo parem varjant.
M&M'si World
Meie hostel asus Big Benist ja London Eyest kõigest umbes 500 meetri kaugusel, põhimõtteliselt nurga taga ja sellepärast oli meil väga lihtne ja hea liikuda linnas jala. Vahemaad tähtsamate vaatamisväärsuste juurde olid suhteliselt lühikesed. Järgmisel päeval oli ilm jahe, väga jahe ja vahel tibutas, aga saime hakkama. Kõigepealt jalutasime me mööda Big Beni ja London Eye juurest Westminster Abbey juurde kust kõndisime edasi St. Thamesi parki, mis on isiklikult minu lemmik park. Seal on nii ilus, nii palju puid, põõsad, lilli, jõgi, linnud, oravad ja kõik mis ühes pargis olema peab. Eriti põnev oli seal oravaid ja linde sööta, kuigi seda teha ei tohi, oli see ikkagi nii armas kui orav käe peale sööma tuli. Läbi pargi jõudsime me Buckinghami palee juurde kus vaatasime vahtkonna vahetust, mis oli jällegi lahe, kuigi ma seda juba korra näinud olen. Palee juurest kõndisime Trafalgar Squarile ja külastasime seal olevat National Galleryd. Me otsisime seal ainult kuulsad maalid üles, istusime veits netis ja läksime edasi M&M'si poodi. See on tohutult suur kommipood. Peale kommide on seal ka muid suveniire ja asju mis on kõik seotud M&Msidega, väga fansy pood ühesõnaga.
See pood asub Leicester Squeril  mis on minu isiklik lemmik tänav. Seal on teatrid, kohvikud, pubid ja kõige lahedam on see, et tänavatel mängib muusika, inimesed koguvad raha sellega. Õhtu on seal eriti suur melu ja see mulle meeldib.
Edasi me liikusime metrooga Loodusmuuseumisse. Seal me passisime enne tund aega netis ja siis kammisime enam-vähem muuseumi läbi. Me ei jõudnud ainult dinosauruseid vaatama, sest seal oli pikk järjekord ja meie jalad olid selleks liiga väsinud, et oodata. Mina olen juba selles muuseumis käinud, aga seal on lihtsalt nii palju vaadata, et seda tuleb mitu korda külastada.

Järgmiseks sõitsime me metrooga Citysse, kus kõndisime mööda St. Pauli katedraalist ja sõitsime bussiga London Bridgei juurde, ka Towerist kõndisime mööda. Pildid tehtud, sõitsime metrooga Oxford streedile SHOPPAMA, lõpuks. Primargis ja Forever 21 läks meil peaaegu kaks tundi ja kuna me jalad olid lihtsalt nii valusad juba, siis läksime hostelisse tagasi. Ma oleksin hostelis meeleldi istunud pubis ja oleks proovinud inglise õlut, aga seda kahjuks me teha ei saanud. Küll jõuab.

Järgmine hommik lubasime me endale kauem magada, kuna me nägime peaaegu kõik ära eelmine päev. Või no jah, väga vähe Londonist, sest selleks et seal tõesti kõike näha, peab seal vist reaalselt elama. Lõunast läksime tagasi Oxford Streedile ja shoppasime oma viimase raha ära. Olenemata sellest, et oli pühapäev oli linn rahvast tulvil, mis tundus natuke veider.
Londonis nägime me ka mitmeid eestlasi, ühed neist olid pärit Viljandist, mis oli eriti lahe. Ei ole olemas riiki, kus ei kohta eestlasi. Eestlasi on alati nii hea näha ja kusjuures, mina olen aru saanud, et eestlastel on mingi oma nägu,sest tihti on  juhtunud välismaal seda, et ma tean, kui mulle keegi vastu kõnnib, et ta on eestlane ja siis olen selles veendunud, kui kuulen teda eesti keelt rääkimas. Minu meelest on igal rahvusel oma nägu.
Inglise rahvas on aga minu meelest kõige viisakam rahvas üldse. Nad vabandavad iga asja eest, teevad uksi lahti, mehed aitavad naisi kui meil on midagi rasket käes ja kui ma ükskord tänaval aevastasin ütles täiesti tundmatu suvaline inglane "Bless you". Viisakamat rahvast ei ole ma näinud,ausalt.
London Eye
Õhtul käisime me veel tiiru jalutamas Big Beni juures, sest me ei olnud neid veel pimedas näinud. Valges olid nad siiski ilusamad minu meelest.
Magama läksime me vara, sest kell 2 öösel oli juba äratus ja pidime bussijaama minema, et sealt saada lennujaama. Londoni lennujaama tuleb siiski varem kohale tulla, sest seal on seda rahvast ikka tohutult rohkem. Järjekorrad on pikad ja kui jõuad lõpuks värava juurde, siis on käes põhimõtteliselt väljumise aeg, vähemalt meil oli. Tagasilend oli sellessuhtes normaalne, et ma magasin terve tee ja mul ei läinud kõrvad lukku, õnneks, aga lennuk kõikus rõvedalt ja nii vastik oli see tunne, kui kogu see rõhk mis seal õhus oli minust varbast pealaeni läbi käis kui lennuk üles alla käis. Aga me jõudsime ilusti, turvaliselt koju, kus oli ikka tohutult külm. Nii vastik oli tulla, kui Londonis paistis päike ja siis sadas mingit nõmedat lörtsi.
Londonisse lähen ma kindlasti tagasi, sest nii palju on ju nägemata ja see on shoppamise paradiis!
Kas just järgmine aasta kohe aga mõne aasta pärast kindlasti tahan sinna minna.

Eduardo VII park ja Cristo Rei

Täna käisime üle pika aja jälle Lissaboni avastamas. Kõigepealt läksime Eduardo VII parki, kõik olid seal enne pilte teinud ja siis tahtsime...