teisipäev, 31. oktoober 2017

Oktoober


Kuu on nii kiiresti möödunud, et see on uskumatu! Ainult 18 päeva veel ja juba ma olen oma armsas voodis, oma armsas korteris ja üksi. Tunnen puudust Eestist, aga õnneks pole kaua jäänud. Muidugi ei saa öelda, et siin ei ole tore olnud, väga meeldib siin, aga väike koduigatsus on ikka, patrioot nagu ma olen. 
Oktoobri algul sai veel tükk aega rannas käidud, sest siin olid soojad ilmad(27 pluss) kuni oktoobri keskpaigani, isegi eelmine reede sai veel rannas käidud. Kohalike jaoks on selline ilm oktoobris ebatavaline, aga meie jaoks justkui paradiis. 
Paar nädalat tagasi toimus meil ühika korruse peal ka ühine õhtusöök, ehk siis Hispaanlased, Poolakad, Eestlased, Soomlased ja Portugaalased said kokku ja pidasid maha ühe korraliku söögiorgia. Iga rahvus pidi tegema midagi oma köögist, niiet sai maitstud väga palju erinevaid toite. Mängisime pärast kaardimängu ja tsillisime niisama. Üldse meil on korrusel väga lahedad ja toredad inimesed, lahked ja sõbralikud. Viimane kord sai ka lõpuks nendega koos peole mindud. 
Praktika kõrvalt oleme siiski jõudnud ka natuke trippida ja seekord käisime Sintras. See on väike ajalooline linnake Lissaboni lähedal. Seal on palju losse, ilusaid vaateid kõrgustest ja linn ise on siuke pisike, vana ja armas. Külastasime ainult ühte paljudest lossidest, sest piletid on seal üsna krõbeda hinnaga ja me lihtsalt ei raatsinud osta. Tunnise jalutuskäigu asemel läksime me kõrgele mäe otsa lossi juurde Tuktukiga, see oli meie esimene kord sellega sõita ja see oli väga lahe! Sõidutaja kihutas hullumeelselt aga see oli kogemus, mis oli seda igati väärt. Tagasi läksime me jala, aga selle võrratu looduse keskel oli nii mõnus kõndida. Natuke enne linna peatus üks Safari auto, kes võttis meid auto peale ja viis linna. Andis oma visiitkaardi ja seal oli ühe tuuri hinnaks 80 eurot!! Uskumatu, mis raha nad ikka tahavad selle eest. Õnneks tegi ta meile siiski sõidu tasuta. Siin on üldse päris hullumeelne kui palju nad iga asja eest raha tahavad, praktiliselt mitte ükski vaatamisväärsus pole tasuta ja igalpool on sissepääsu hind, oleme paljust ka sellepärast loobunud, sest me lihtsalt ei jaksa iga asja eest üle 5e euro maksta. Sintras nägime ka Eestlasi esimest korda üle pika aja, kooli vaheaeg oli. 
Esmaspäeval tuli mulle Kärolin külla, nädalaks reisile. Ta ööbis siin lähedal Hostelis ja minul oli ka praktikagraafik suhteliselt olematu siis saime ringi käia ja linna vaadata. Igapäev käisime linnas, tutvustasin talle Lissaboni, kui ka Belemit,  sai isegi rannas käidud ja siis samal õhtul koos peol. Loomulikult oleks olnud veel paljupalju kohti mida näidata ja kus käia, aga jällegist, kõik võtab raha ja ega ma olen enamikes kohtades juba käinud ka. Nädal on üsna lühike aeg, et kõigega tutvuda. Siiski jäi Käks rahule reisiga ja mul oli ka väga tore ja vaheldus sellele praktikale. 

Peolee!! 
Praktiliselt iga nädalavahetus on ka peol käidud, kohalikud peod on lahedad ja alati on rahvast, mis on üli lahe. Reedel mängisime näiteks mängu "I dare you...", sai pulli, sest pidime suvalisi inimesi kas põsele suudlema, kallistama, käest kinni võtma, tantsima jnejne. Inimesed olid nagu oo wow mis just juhtus, Silje oleks peaaegu ühelt tüdrukult molli saanud kui ta ta kutti puudutas ja väga paljud läksid mänguga kaasa. Santa Marias sai mul praktika läbi ja oeh, natuke igatsen. Seal meeldis mulle väga. Nüüd olen vanadekodus nimega Invalidos do Comercio ja seal haigla poolel on praktiliselt dementsed patsiendid. Samas on neid nii kahju vaadata ja ma isiklikult ei tahaks mitte kunagi nii vanaks saada, et keegi peab mu mässusid vahetama ja olen praktiliselt elav surnu kes ei saa mitte midagi maailmast aru. Ma olen näinud seal nii palju kakat, et mul varsti tekib kaka-allergia, ausalt. Põhiliselt on seal haavade sidumised, rohtude andmine , insuliini süstid ja siuke teema. See on õudneee millised lamatised seal inimestel on, aga ma isegi ei imesta, sest see on nii vale mis nad seal lamatiste raviks ja ennetamiseks teevad. Mitte midagi on õige sõna. Esiteks nad ei keera patsiente üldse, patsient on päev läbi ühes asendis ja siis nad imestavad miks lamatised tekivad. Mina olen õppinud, et patsiente kes ei liigu peaks keerama iga kahe tunni tagant, seal on see null. Kui juba lamatis on tekkinud, siis nad lihtsalt topivad kreemi, vahetavad sideme ja panevad JÄLLE patsiendi samasse asendisse tagasi. Ilmselgelt ta ei tohiks üldse sellises asendis olla kui tal sinna juba lamatis tekkinud on. Ma kogu aeg tahaks midagi öelda, et kuule nii ei käi jne, aga noh, ma olen praktikant seega mu sõna ei loe ja kui ma midagi ütlen, siis olen halb, astun vastu ja mulle ei sobi. Kurb, aga mis ma sinna ikka teha saan. 


Ühine õhtusöök


Belem 



Sintra 












kolmapäev, 11. oktoober 2017

Jama jama otsa



Vahepeal on kõik nii keeruliseks läinud. Kui me siia tulime, ei jaganud meile keegi infot a la majutuse, maksmise või üldse mingi praktika kohta vms. Me lihtsalt tulime, ilma otsese infota. Me isegi ei teadnud algul kus ühikas asub ja kas me saame üldse seal ööbida. 
Üleeile oli siis voodikoha maksimise tähtpäev ja muidugi ei olnud kõik nii lihtne kui tundub. Me oleme siin täpselt 2 kuud, ei rohkem ega vähem, aga maksma peame me kolme kuu eest. Kuradi kolme kuu eest!! Nende arvates oleme me siin kolm kuud kui me tuleme septembris ja lahkume novembris, okei seeongi kolm kuud aga ajalises mõttes oleme me siiski siin 2 kuud. Ajas veidi vihale küll ja see kuumaksumus ei ole sugugi odav. Ühesõnaga rahadega on väga pekkis, sest ma pean maksma veel eestis olevaid arveid, korterit jne ja praktiliselt ei jää mul midagi alles. Oleks olnud eelnevalt mingi info, ei oleks ma nii palju kulutanudki, aga kuna infot ei olnud, ei teadnud ma arvestada. Üldse siin see asjaajamine on väga pekkis ja meid saadeti põhimõtteliselt perse, kui natuke häält tõstsime. 
Lisaks pean ka mainima, et pidin vahetama praktikakohta. Meie kooli kordinaator oli tõsise blacki maha pannud ja tuli välja, et tegelikult me ei tohikski siin praktikal viibida. Siia lubatakse ainult praktikale tudengeid, kes on eelnevalt läbinud ühe kliinilise õenduse praktika, meie seda teinud pole. 
Kuna aga mul ei lubatud midagi praktikal teha ja juhendaja ütles, et ta ei lasegi, siis sain ma kurjaks ja muutsin natuke tooni, et sorry aga ma tulin siia praktikale mitte istuma. Juhendaja võttis seda nii tõsiselt, et pöördus Portugali poolse kordinaatori poole ja öeldi, et sorry aga kui sulle ei sobi siis mine minema. Mul oli nagu, wow, mis just juhtus?? Mind saadeti praktikalt minema, sest ma avaldasin soovi rohkem praktikat saada mitte teooriat? Nemad eeldasid, et ma tulingi sinna a la õppima ja patsiente emotsioone, tundeid ja sellistest asjadest aru saama, mitte mingit käelist tegevust. Ainuke mis ma teha sain, oli ravimite ettevalmistus ja sellega kaasnes tohutu materjalide lappamine ja kõikide ravimite selgeks tegemine mida on sadu! Ma oleksin pidanud 3e nädalaga saama 100 erinevat ravimit. Okei muidugi on tore ka saada teoreetilisi teadmisi, need on ka olulised, aga need teadmised tulevad koos tööga. Ma väga kahtlen, et need õed seal tööle asumisel 24/7 õppisid haiglas arvutitaga. Ilmselgelt need teadmised tulevad ajaga. 
Käisin jutul välissuhete kordinaatori ja Helena juures kes süüdistasid küll kooli aga jah ma olin see paha, kellele miski ei sobinud. 
Mind saadeti teise haiglasse, õnneks siis kooli kõrval olevasse Santa Maria Hospitali. Haigla on vana, tõsiselt vana, meenutas veidike Viljandi haiglat ja noh, seal olev tehnoloogia ei ole ka just kõige uuem. Võrreldes siis Chaplimaudi haiglaga on seal 100 korda parem, sest seal saan ma praktikat. Chaplimaud oli küll uhke, ilus ja uus aga 0 praktikat. 
Santa Maria's olen ma nefroloogia osakonnas, kus on siis enamasti neerupuudulikkusega patsiendid kellel on mingi infektsioon või vajavad ravi. Patsiendid on seal kõik 60+ ja pole just elujõulised inimesed. Enamasti on neil tekkkinud neerupuudulikkus diabeedist ja sellega on siis omakorda kaasnenud igasugused tüsistused nagu fistulad, hematoomid, ühel ei olnud isegi ühte varvast enam selle pärast, luumuutused, nahaärritused ja allergiad jnejne. Ühesõnaga nende eluke on päris raske. Seeeest õed on seal väga toredad, õpetavad ja näitavad, lubavad mul kõike proovida ja mulle väga meeldib seal osakonnas. Patsiendid on ka toredad ja usaldavad mind, lubavad mind enda ligi, süsti teha jne ja on sõbralikud. Kahjuks saan seal olla vaid 2 nädalat, aga mul on üsna palju tööpäevi, niiet saan viimast võtta. 

Ma isegi ei taha mõelda selle peale, kuidas ma Eestis hakkama saan. Raha on 0, tööd pole ka aga arved on vaja maksta. Raske saab olema. 
Meil pole praegu enam isegi võimalik kuhugi trippima minna, sest iga väljaskäik võtab raha ja seda meil pole. Sellest on nii kahju, sest me pole väga näinudki Lissaboni ja üldse Portugali. Oleks tahtnud ka kaugemale jõuda, näha teisi linnu jne aga nüüd on see väga raskendatud. 
Eelmine laupäev käisime matkamas ja sihtpunktiks oli üks imeline rand, kus oli vesi nagu laguunis, mäed ja sinine taevas. See oli tõesti kõige ilusam rand kus käinud oled. 
















Eduardo VII park ja Cristo Rei

Täna käisime üle pika aja jälle Lissaboni avastamas. Kõigepealt läksime Eduardo VII parki, kõik olid seal enne pilte teinud ja siis tahtsime...