esmaspäev, 13. november 2017

Kohe kohe kojuu

Enne kui ma Lissaboni tulin, olin nii tuhinat täis, et jaa omg hakkan täiega blogi kirjutama, et kõik ikka meeles oleks jnejne. Nüüd kui oma blogi vaatasin, siis üsna vähe postitusi on selle kahe kuu kohta tulnud. Ma isegi vist oleks kirjutanud, aga  60% ajast ma passisin lihtsalt oma ühika voodis ja vaatasin sarju, seega ei teinud mitte midagi. Mis ma ikka kirjutan, kui mitu osa ma täna Game of thronesist vaatasin või kui lahe osa oli Eesti selgeltnägijatel. Ühesõnaga jah, 5 päeva veel ja siis juba koju. Mul on tõesti ikka veel mega koduigatsus ja mul nii kopp ees lihtsalt siin passimisest. Raha on ka otsas, seega ei saa midagi väga teha ka, et seda olemist siin paremaks muuta. 
Invalidos do comercios sai praktika läbi reedel ja nüüd nädal aega me teeme aega lihtsalt parajaks. Seal oli praktika omaette kogemus, sai teha praktiliselt asju, mida väga suurhaiglates harjutada ei saa, a la haavade sidumised, veresuhkru ja vererõhu mõõtmised jne, ühesõnaga siuke basic stuff. Natuke tekitas pettumust, ses suhtes, et eestis oleks kindalasti parema praktika selle asemel saanud, aga ma ei kahetse, et siia tulin, sest no kogemus on siiski mega. Sain tunda tunnet, kui elada kuskil teises riigis, sain õppida keelt ja harjutada kõvasti inglise keelt, sain nii palju uusi tutvusi ja sõpru, nägin ära meeletu ööelu mida ma kuskil mujal näinud, õppisin tundma Portugallasi ja see väide, et mida lõuna poole seda sõbralikumad inimesed on siin paika ei pea, oma kogemuste põhjal. Nad karjuvad, meeletult. Nende arust on see võib olla normaalne rääkimine, aga minu kõrvadele on see kui meeletu karjumine keeles millest ma aru ei saa. Juhendajad, õed jne on väga halvasti öelnud, nad ei lase väga harjutada, nad ei usalda meid patsientide ligi ja ei ole ka ise just väga rõõmsad, et meid õpetama peavad, sest nad ei oska keelt ja siis tihtipeale oli olukordi kus ma ei saanudki midagi teha ja õega passisin vaikuses, sest ta ei osanud keelt. Esimese haigla juhendaja pani mind peaaaegu, et nutma, viimases haiglas öeldi Dianale, mitte mulle otse näkku, et nad ei näe minus õde kuna ma olen arg. Jah, ma ei küsinud palju, ma ei rääkinud nendega palju, sest kui ma midagi küsisin, siis nad kas ei leidnud õigeid sõnu vastamiseks või nad lihtsalt ei osanud rääkida. Seega ei näinud ma pointi nendega rääkida. Kas see kuidas ma suhtlen õega tähendab sama kuidas ma suhtlen patsiendiga?? Oma tulevases töös on oluline patsiendisuhtlus, mitte see kuidas ma suhtlen õega. Ma olen võõras riigis, kus räägitakse teist keelt mida mina ei oska seega see peaks olema arusaadav, et ma ei suhtlegi nii palju. Ühesõnaga sellele kõigele toredale kaasnes ka palju jama ja ma isiklikult arvan, et see jääb mu viimaseks Erasmuseks. Kui ma lähen, siis kuhugi sellisesse riiki mis sarnaneb natukenegi eestis tehtava töö ja praktikaga. Siin on koolis ja praktikal kõik nii teistmoodi, et on raske kohaneda sellega ja ei saanud võibolla selllist praktika kogemust mida oleks soovinud. Samas aga, ma nägin tohutult palju ja sain väga palju kogemusi, ning olen sellele väga tänulik. Erasmuse kogemus õpetas väga palju. Näiteks minust võib vahel jääda mulje, et kui ma ei räägi või ei küsi väga palju, et see siis ei huvita mind. Tegelikult huvitav see mind väga, lihtsalt ma ei oska seda kuidagi välja näidata. Seega õppisin ma siit, et kui ma tahan praktikajuhendajatele head muljet jätta, siis tuleb räigelt palju küsida ja rääkida, isegi kui võib olla juba tead selle kohta, aga lihtsalt lasta juhendajal see kõik uuesti üle rääkida, et ta ta saaks ka mingi õpetamiskogemuse või ma ei tea mida nad tahavad. Ma olen tavaliliselt a la googeldanud vms kui ma tahan mingist asjast rohkem teada, selle asemel et seda seal samal õelt küsida. Mu sõbrannad imestavad alati kui ütlen neile, et olen arg. See on tõsi, ma olen võõraste inimestega väga arg ja enda nö vabaks laskmine võtab aega, väga harva on juhtunud seda, kui ma tõesti näen ja tunnen, et klapin inimesega esimesest korrast ja saan kohe olla mina ise. See on üks asi mida ma pean veel harjutama ja õppima ja siit sain ma päris korraliku õppetunni. 
No nii palju kui me teinud oleme, siis me pidutsesime :D Käisime halloweeni tähistamas ja ühel õhtul niisama viimasel Lissaboni peol. Halloweeni meigid tegin kõigile mina ja ma ausalt poleks uskunud, et nii hästi hakkama saan. Ma käisin küll kunagi grimmeerimise kursustel põhikooli ajal, aga no sellest mul pole midagi meeles. Eks mul kunst on alati siuke pisike oskus olnud mida on vähe harjutatud, aga seekord üllatasin iseennastki. 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Eduardo VII park ja Cristo Rei

Täna käisime üle pika aja jälle Lissaboni avastamas. Kõigepealt läksime Eduardo VII parki, kõik olid seal enne pilte teinud ja siis tahtsime...