kolmapäev, 11. oktoober 2017

Jama jama otsa



Vahepeal on kõik nii keeruliseks läinud. Kui me siia tulime, ei jaganud meile keegi infot a la majutuse, maksmise või üldse mingi praktika kohta vms. Me lihtsalt tulime, ilma otsese infota. Me isegi ei teadnud algul kus ühikas asub ja kas me saame üldse seal ööbida. 
Üleeile oli siis voodikoha maksimise tähtpäev ja muidugi ei olnud kõik nii lihtne kui tundub. Me oleme siin täpselt 2 kuud, ei rohkem ega vähem, aga maksma peame me kolme kuu eest. Kuradi kolme kuu eest!! Nende arvates oleme me siin kolm kuud kui me tuleme septembris ja lahkume novembris, okei seeongi kolm kuud aga ajalises mõttes oleme me siiski siin 2 kuud. Ajas veidi vihale küll ja see kuumaksumus ei ole sugugi odav. Ühesõnaga rahadega on väga pekkis, sest ma pean maksma veel eestis olevaid arveid, korterit jne ja praktiliselt ei jää mul midagi alles. Oleks olnud eelnevalt mingi info, ei oleks ma nii palju kulutanudki, aga kuna infot ei olnud, ei teadnud ma arvestada. Üldse siin see asjaajamine on väga pekkis ja meid saadeti põhimõtteliselt perse, kui natuke häält tõstsime. 
Lisaks pean ka mainima, et pidin vahetama praktikakohta. Meie kooli kordinaator oli tõsise blacki maha pannud ja tuli välja, et tegelikult me ei tohikski siin praktikal viibida. Siia lubatakse ainult praktikale tudengeid, kes on eelnevalt läbinud ühe kliinilise õenduse praktika, meie seda teinud pole. 
Kuna aga mul ei lubatud midagi praktikal teha ja juhendaja ütles, et ta ei lasegi, siis sain ma kurjaks ja muutsin natuke tooni, et sorry aga ma tulin siia praktikale mitte istuma. Juhendaja võttis seda nii tõsiselt, et pöördus Portugali poolse kordinaatori poole ja öeldi, et sorry aga kui sulle ei sobi siis mine minema. Mul oli nagu, wow, mis just juhtus?? Mind saadeti praktikalt minema, sest ma avaldasin soovi rohkem praktikat saada mitte teooriat? Nemad eeldasid, et ma tulingi sinna a la õppima ja patsiente emotsioone, tundeid ja sellistest asjadest aru saama, mitte mingit käelist tegevust. Ainuke mis ma teha sain, oli ravimite ettevalmistus ja sellega kaasnes tohutu materjalide lappamine ja kõikide ravimite selgeks tegemine mida on sadu! Ma oleksin pidanud 3e nädalaga saama 100 erinevat ravimit. Okei muidugi on tore ka saada teoreetilisi teadmisi, need on ka olulised, aga need teadmised tulevad koos tööga. Ma väga kahtlen, et need õed seal tööle asumisel 24/7 õppisid haiglas arvutitaga. Ilmselgelt need teadmised tulevad ajaga. 
Käisin jutul välissuhete kordinaatori ja Helena juures kes süüdistasid küll kooli aga jah ma olin see paha, kellele miski ei sobinud. 
Mind saadeti teise haiglasse, õnneks siis kooli kõrval olevasse Santa Maria Hospitali. Haigla on vana, tõsiselt vana, meenutas veidike Viljandi haiglat ja noh, seal olev tehnoloogia ei ole ka just kõige uuem. Võrreldes siis Chaplimaudi haiglaga on seal 100 korda parem, sest seal saan ma praktikat. Chaplimaud oli küll uhke, ilus ja uus aga 0 praktikat. 
Santa Maria's olen ma nefroloogia osakonnas, kus on siis enamasti neerupuudulikkusega patsiendid kellel on mingi infektsioon või vajavad ravi. Patsiendid on seal kõik 60+ ja pole just elujõulised inimesed. Enamasti on neil tekkkinud neerupuudulikkus diabeedist ja sellega on siis omakorda kaasnenud igasugused tüsistused nagu fistulad, hematoomid, ühel ei olnud isegi ühte varvast enam selle pärast, luumuutused, nahaärritused ja allergiad jnejne. Ühesõnaga nende eluke on päris raske. Seeeest õed on seal väga toredad, õpetavad ja näitavad, lubavad mul kõike proovida ja mulle väga meeldib seal osakonnas. Patsiendid on ka toredad ja usaldavad mind, lubavad mind enda ligi, süsti teha jne ja on sõbralikud. Kahjuks saan seal olla vaid 2 nädalat, aga mul on üsna palju tööpäevi, niiet saan viimast võtta. 

Ma isegi ei taha mõelda selle peale, kuidas ma Eestis hakkama saan. Raha on 0, tööd pole ka aga arved on vaja maksta. Raske saab olema. 
Meil pole praegu enam isegi võimalik kuhugi trippima minna, sest iga väljaskäik võtab raha ja seda meil pole. Sellest on nii kahju, sest me pole väga näinudki Lissaboni ja üldse Portugali. Oleks tahtnud ka kaugemale jõuda, näha teisi linnu jne aga nüüd on see väga raskendatud. 
Eelmine laupäev käisime matkamas ja sihtpunktiks oli üks imeline rand, kus oli vesi nagu laguunis, mäed ja sinine taevas. See oli tõesti kõige ilusam rand kus käinud oled. 
















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Eduardo VII park ja Cristo Rei

Täna käisime üle pika aja jälle Lissaboni avastamas. Kõigepealt läksime Eduardo VII parki, kõik olid seal enne pilte teinud ja siis tahtsime...