teisipäev, 31. oktoober 2017

Oktoober


Kuu on nii kiiresti möödunud, et see on uskumatu! Ainult 18 päeva veel ja juba ma olen oma armsas voodis, oma armsas korteris ja üksi. Tunnen puudust Eestist, aga õnneks pole kaua jäänud. Muidugi ei saa öelda, et siin ei ole tore olnud, väga meeldib siin, aga väike koduigatsus on ikka, patrioot nagu ma olen. 
Oktoobri algul sai veel tükk aega rannas käidud, sest siin olid soojad ilmad(27 pluss) kuni oktoobri keskpaigani, isegi eelmine reede sai veel rannas käidud. Kohalike jaoks on selline ilm oktoobris ebatavaline, aga meie jaoks justkui paradiis. 
Paar nädalat tagasi toimus meil ühika korruse peal ka ühine õhtusöök, ehk siis Hispaanlased, Poolakad, Eestlased, Soomlased ja Portugaalased said kokku ja pidasid maha ühe korraliku söögiorgia. Iga rahvus pidi tegema midagi oma köögist, niiet sai maitstud väga palju erinevaid toite. Mängisime pärast kaardimängu ja tsillisime niisama. Üldse meil on korrusel väga lahedad ja toredad inimesed, lahked ja sõbralikud. Viimane kord sai ka lõpuks nendega koos peole mindud. 
Praktika kõrvalt oleme siiski jõudnud ka natuke trippida ja seekord käisime Sintras. See on väike ajalooline linnake Lissaboni lähedal. Seal on palju losse, ilusaid vaateid kõrgustest ja linn ise on siuke pisike, vana ja armas. Külastasime ainult ühte paljudest lossidest, sest piletid on seal üsna krõbeda hinnaga ja me lihtsalt ei raatsinud osta. Tunnise jalutuskäigu asemel läksime me kõrgele mäe otsa lossi juurde Tuktukiga, see oli meie esimene kord sellega sõita ja see oli väga lahe! Sõidutaja kihutas hullumeelselt aga see oli kogemus, mis oli seda igati väärt. Tagasi läksime me jala, aga selle võrratu looduse keskel oli nii mõnus kõndida. Natuke enne linna peatus üks Safari auto, kes võttis meid auto peale ja viis linna. Andis oma visiitkaardi ja seal oli ühe tuuri hinnaks 80 eurot!! Uskumatu, mis raha nad ikka tahavad selle eest. Õnneks tegi ta meile siiski sõidu tasuta. Siin on üldse päris hullumeelne kui palju nad iga asja eest raha tahavad, praktiliselt mitte ükski vaatamisväärsus pole tasuta ja igalpool on sissepääsu hind, oleme paljust ka sellepärast loobunud, sest me lihtsalt ei jaksa iga asja eest üle 5e euro maksta. Sintras nägime ka Eestlasi esimest korda üle pika aja, kooli vaheaeg oli. 
Esmaspäeval tuli mulle Kärolin külla, nädalaks reisile. Ta ööbis siin lähedal Hostelis ja minul oli ka praktikagraafik suhteliselt olematu siis saime ringi käia ja linna vaadata. Igapäev käisime linnas, tutvustasin talle Lissaboni, kui ka Belemit,  sai isegi rannas käidud ja siis samal õhtul koos peol. Loomulikult oleks olnud veel paljupalju kohti mida näidata ja kus käia, aga jällegist, kõik võtab raha ja ega ma olen enamikes kohtades juba käinud ka. Nädal on üsna lühike aeg, et kõigega tutvuda. Siiski jäi Käks rahule reisiga ja mul oli ka väga tore ja vaheldus sellele praktikale. 

Peolee!! 
Praktiliselt iga nädalavahetus on ka peol käidud, kohalikud peod on lahedad ja alati on rahvast, mis on üli lahe. Reedel mängisime näiteks mängu "I dare you...", sai pulli, sest pidime suvalisi inimesi kas põsele suudlema, kallistama, käest kinni võtma, tantsima jnejne. Inimesed olid nagu oo wow mis just juhtus, Silje oleks peaaegu ühelt tüdrukult molli saanud kui ta ta kutti puudutas ja väga paljud läksid mänguga kaasa. Santa Marias sai mul praktika läbi ja oeh, natuke igatsen. Seal meeldis mulle väga. Nüüd olen vanadekodus nimega Invalidos do Comercio ja seal haigla poolel on praktiliselt dementsed patsiendid. Samas on neid nii kahju vaadata ja ma isiklikult ei tahaks mitte kunagi nii vanaks saada, et keegi peab mu mässusid vahetama ja olen praktiliselt elav surnu kes ei saa mitte midagi maailmast aru. Ma olen näinud seal nii palju kakat, et mul varsti tekib kaka-allergia, ausalt. Põhiliselt on seal haavade sidumised, rohtude andmine , insuliini süstid ja siuke teema. See on õudneee millised lamatised seal inimestel on, aga ma isegi ei imesta, sest see on nii vale mis nad seal lamatiste raviks ja ennetamiseks teevad. Mitte midagi on õige sõna. Esiteks nad ei keera patsiente üldse, patsient on päev läbi ühes asendis ja siis nad imestavad miks lamatised tekivad. Mina olen õppinud, et patsiente kes ei liigu peaks keerama iga kahe tunni tagant, seal on see null. Kui juba lamatis on tekkinud, siis nad lihtsalt topivad kreemi, vahetavad sideme ja panevad JÄLLE patsiendi samasse asendisse tagasi. Ilmselgelt ta ei tohiks üldse sellises asendis olla kui tal sinna juba lamatis tekkinud on. Ma kogu aeg tahaks midagi öelda, et kuule nii ei käi jne, aga noh, ma olen praktikant seega mu sõna ei loe ja kui ma midagi ütlen, siis olen halb, astun vastu ja mulle ei sobi. Kurb, aga mis ma sinna ikka teha saan. 


Ühine õhtusöök


Belem 



Sintra 












Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Eduardo VII park ja Cristo Rei

Täna käisime üle pika aja jälle Lissaboni avastamas. Kõigepealt läksime Eduardo VII parki, kõik olid seal enne pilte teinud ja siis tahtsime...